Juhtkiri: lapsepõlveunistusest sai Eesti jaoks tegelikkus - on ühtne NATO pere (22)
3. aprill 2019, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanaisaga koos Ameerika Hääle kuulamine, läbi nõukogude segajate ragina kostev kutsung – Yankee Doodle’i viis ning algussõnad «Siin Ameerika Hääl, Washington» – oli praeguste keskealiste eestlaste lapsepõlve kindel osa.
Eestit okupeerinud Nõukogude Liidu propaganda sarjas ja kirus NATOt hommikust õhtuni ning iga karikaturist Vladivostokist kuni Ida-Berliini ja Fulda koridorini joonistas kohustuslikke pilte pommi ja torukübaraga kapitalistist – onu Samist. Meie jaoks olid aga teiselt poolt raudset eesriiet kostvad raadiohelid kinnitus sellest, et vaba maailm koos kõige vabade inimeste elu juurde kuuluva normaalsusega on endiselt olemas. See andis eestlastele lootust.
NATO ei ole Eesti ja meie inimeste jaoks naljaasi või justkui kõrvaline teema. Meis on juuksejuurtest sabakondini teadmine, et vabaduse ja vabaduste eest tuleb seista.
1982. aastal juhtus sovetliku elu, olu ja hirmuõhkkonna kohta ootamatu asi. Praegune Tartu Ülikooli ajalooprofessor Mati Laur tuli oma EÜE Euromaisi rühma kaaslaste ette peaaegu valmis laulutekstiga, mida meie studiosus’ed siiani Yankee Doodle’i viisil meelekinnituseks meelsasti laulavad. Selle refrään algab nii: «EÜE ja Euromais on ühtne NATO pere...».
Juba ainuüksi rühma nimi – Euromais – annab aimu toonaste noorte inimeste meelsusest. Ja õnnelikul ning küllap neile endilegi ootamatul kombel sai 22 aastat hiljem – 2004. aastal – helesinisest lapsepõlveunistusest Eesti jaoks tegelikkus. Sama EÜE rühma liige Sulev Kannike määrati Eesti Vabariigi suursaadikuks NATO juures 1999. aastal.
Juriidiliselt sai Eesti Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmeks juba 29. märtsil 2004, kui kõik seitse toonast uut liikmesriiki deponeerisid liitumisdokumendi USA valitsuse juures Washingtonis. NATOga liitumise tseremoonia toimus Brüsselis mõni päev hiljem, 2. aprillil 2004, ning NATO peakorteri ette pandi lehvima Bulgaaria, Eesti, Leedu, Läti, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia lipp.
«4. aprillil 1949, kui Washingtonis kirjutati alla NATO asutamisürikule, sõitsid märtsiküüditamise ohvrid veel Siberi suunas. Selsamal päeval 70 aastat tagasi saatis Eesti peakonsuli kohustes olev Johannes Kaiv USA välisministrile Dean Achesonile kirja, kus andis teada Eesti toetusest Washingtoni leppe põhimõtetele. Ta avaldas ühtlasi lootust, et need riigid, kes on rahvusvahelise õiguse jämeda rikkumise tagajärjel okupeeritud, saavad tulevikus selle lepinguga kaasnevatest hüvedest osa. Kulus veel 55 aastat, enne kui Johannes Kaiv oma tahtmise sai,» rääkis Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktor Sven Sakkov eelmisel nädalal Postimehe arvamusliidrite lõunasöögil peetud kõnes.
NATO ei ole Eesti ja meie inimeste jaoks naljaasi või justkui kõrvaline teema. Meis on juuksejuurtest sabakondini teadmine, et vabaduse ja vabaduste eest tuleb seista. Ja on seegi teadmine, et praegu taas popiks muutunud moraalivaidlusi – kas meeldiks olla natukene siia- või sinnapoole – on võimalik pidada ikkagi vabas ühiskonnas, kus pole ainukehtivaks kuulutatud kommunismiehitaja moraalikoodeksit või mõnda muud käskivat teksti.
Eesti riik kasutas ära ajaloo võimaluste akna ning me oleme nüüdseks juba 15 aastat olnud demokraatlike riikide kaitseliidu NATO liige. Meie liitlaste lennukid, mis teevad vabaduse häält, on olnud meiega. Meie liitlaste üksuste asukohast Tapal on saanud kõrgetasemeliste külaskäikude sihtkoht ning alles eile käis seal oma kaasmaalastest kaitseväelastel külas belglaste kuningas.
15 aastat pärast NATOga liitumist on paras aeg öelda kõva häälega välja tänusõnad poliitikutele, kaitseväelastele ja diplomaatidele, kes kõik on Eesti nimel pingutanud.