Sven Sakkov: üksildus maailma piiril ehk lugu ämblikust Mõisaküla ärklitoa seinal

Sven Sakkov Foto: Tairo Lutter

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktori Sven Sakkovi kõne Postimehe arvamusliidrite lõunasöögil neljapäeval, 28. märtsil.

Eestil peab olema uus suur eesmärk, õige luterlane ei saa ju niisama, käed rüpes, istuda. Tööd tuleb teha, kraavid kaevandada ja soo kive täis kanda. Minu arvates oleksime pidanud aastal 2008, pärast Venemaa agressiooni Gruusia vastu, taipama, et Eestil saab olla vaid üks, aga see-eest tõesti keeruline välispoliitiline eesmärk – iseseisvuse ja iseotsustamise säilitamine. Sest see pole iseenesestmõistetav, see pole lihtne ülesanne. Kui aasta 2008 seda selgust ei toonud, siis aastal 2014 – pärast Venemaa siiani kestva agressiooni algust Ukraina vastu – oleks pidanud. Rinne liigub meile lähemale. Kas oleme endilt küsinud, mis on jäänud spunki otsimise tuhinas Eesti iseseisvuse kinnitamisel tegemata?

Iseolemine, iseseisvus, ei tähenda isolatsiooni, üksi olemist. Kui kuulen Euroopa peal üleskutseid stiilis «taastame iseseisvuse, võtame võimu tagasi Brüsselilt, taastame kontrolli oma saatuse üle», siis meenub mulle üks riik, mis tõesti on tõesti täiesti iseseisev. Ta sõltuvus välismaailmast on minimaalne, kuigi siiski olemas, teda ei kammitse rahvusvaheliste organisatsioonide kokkuleppepoliitika, see riik teeb tõesti seda, mida soovib. See riik on Põhja-Korea. Kuigi kui lähemalt uurida, eksisteerib temagi vaid Hiina armust.