Ott Tänak - Martin Järveoja

FOTO: STR / EPA

1990ndatel aastatel, kui eesti sportlaste edu rahvusvahelistel tiitlivõistlustel oli väga haruldane, oli meie spordiajakirjanikel kombeks korrutada mantrat, et võit polegi tähtis, tähtis on hoopis osavõtt. Ole kas või nagu venezuelalane Adrian Solano suusarajal või britt Eddie Edwards hüppetornis.

Pole ka päris vale, kui jutt käib suurtest rahvaspordiüritustest ja tervisespordist. Need inimesed, kes käivad näiteks Tallinna sügisjooksul või Tartu maratonil, on väga tublid. Ent professionaalne sport allub teistele reeglitele ja teisele loogikale. Tõsi on see, mida laulis kunagi Tõnis Mägi: spordis pole vaenlasi, vaid on vastased. Ent sellegipoolest on võit eesmärgiks, mille poole tuleb igal võistlusel püüelda. Spordielu ei koosne loomulikult mitte ainult võitudest, mööda ei saa ka kaotustest. Ilma selleta kaotaks sport lihtsalt oma võistlusliku iseloomu. Kaotused annavad võimaluse saada tugevamaks ja enesekindlamaks.

Tõtt-öelda oleks spordivõite vaja ka praegusel Eestil, ajal, kui poliitika tekitab inimestes pingeid ning veel möödunud kümnendil ebajumalastaatuses olnud spordimeeste saavutused hiljaaegu osade spordisõprade silmis põrmu paisati.

Ott Tänak on juba mitu aastat olnud üks autoralli maailmameistritiitli pretendent. 2017. aasta suvel, kui Tänak võitis Sardiinias esimese MM-ralli, kirjutas Postimees sel puhul juhtkirjas, et kõik on ​ Tänaku enda kätes ning võimalik on kõik – kuni maailmameistritiitlini välja. 2017. aastal seda ei tulnud. 2018 ka mitte, ehkki Tänak näitas ennast sõitjana suurepärasest küljest Soome rallil, kus võttis 30 punkti, ning võitis lisaks sellele ka Saksamaal ja Türgis. Mujal ta nõnda veenev ei olnud ja leppida tuli lõpparvestuses kolmanda kohaga. Kuid käesoleval hooajal on Tänakul kõik võimalused ihaldusväärne trofee lõpuks kätte saada. Selleks on loomulikult vaja hästi keskenduda kõigil etappidel, mitte ainult üksikutel grand prix’de nimel. 2019. aasta ralli maailmameistrivõistlustel on taas kõik Tänaku kätes, sest selget soosikut maailmameistritiitlile ei ole.

Võidud spordis ei ole tähtsad mitte ainult sportlasele. Ükskõik milline suurem inimrühm – aga ka väiksem – vajab ühtsustunnet ja soovib enda üle uhkust tunda. Suurte spordivõistlustega on väga lihtne: need kutsuvad iseenesest inimestes emotsioone esile. Võidab mõni pallimängukoondis või individuaalsportlane, kellele on pööratud maailma pilgud, ja riiki haarab spontaanne rõõm, paisates ta üleüldisesse ekstaasi ning ühtsustundesse. Tõtt-öelda oleks spordivõite vaja ka praegusel Eestil, ajal, kui poliitika tekitab inimestes pingeid ning veel möödunud kümnendil ebajumalastaatuses olnud spordimeeste saavutused hiljaaegu osade spordisõprade silmis põrmu paisati. Nii, et edu sulle, Ott!