:format(webp)/nginx/o/2019/03/04/11842481t1hd06e.jpg)
Aastal 2016 Postimehele antud intervjuus hoiatas erukolonel Gil Ad Ariely, kes tegeleb erinevate riikide eriväelaste koolitamisega terrorismivastaseks võitluseks, et Islamiriigi purustamine annab lõhki läinud õhupalliga sarnase efekti, sest kui see kõride läbilõikamise teel maa peale rajatud jumalariik territoriaalse üksusena likvideeritakse, siis valguvad selle välisvõitlejad oma päritolumaadesse laiali ja jätkavad seal oma tegevust.
Tõepoolest, kogu Iraagis ja Süürias käiva sõjategevuse üheks läbivaks jooneks on see, et islamistidest võitlejad, nimetatagu neid siis parasjagu «mõõdukaks opositsiooniks» (kes sarnaselt Islamiriigiga lõikavad päid otsast ja suruvad naisi hidžaabidesse) või Islamiriigiks, ei ole seotud kindla territooriumiga. Hea näide on Aleppo. Islamistidest võitlejad, kes mõne aja eest Süüria suurima linna osasid enda käes hoidsid, polnud ju needsamad kohalikud inimesed, kes 2011. aastal Assadi režiimi vastu massiliselt meelt avaldasid.
Pole tugevaid islamiste, on vaid nõrk lääs.
Islamiriigi hävitamisest on varem korduvalt raporteerinud Venemaa president Putin. Sama on teinud nii üle-eelmisel kui eelmisel aastal ka Ameerika president Trump. Praegu tulevad uudised, et võitlus käib Islamiriigi viimaste tugipunktide eest. Faktiliselt peab see isegi paika, kui mõista Islamiriiki organiseeritud kvaasiriikliku struktuurina, millel on oma relvajõud, maksusüsteem ja «pealinn».
Islamiriigi laiaks litsumine ja terroristide hävitamine on väga hea, kuid selle ideoloogia jääb. Välisvõitlejad, kes võitlustes Iraagis ja Süürias on ellu jäänud, naasevad oma kodumaale, muuhulgas Türgi kaudu Euroopasse ja jätkavad oma tegevust. Nõnda tõotab Islamiriik muutuda millekski analoogseks näiteks Al-Qaedaga: terrorivõrgustikuks ilma konkreetse keskuseta. Islamiriik on ilma jäetud ressurssidest, mis vajalikud uute territooriumite hõivamiseks ja ulatusliku sõjategevuse pidamiseks, ent miski ei takista neid toime panemast pommiplahvatusi ja kallaletunge (muuhulgas Euroopa ning Põhja-Ameerika linnades) ega värbamast nende ideid jagavaid uusi liikmeid üle terve maailma. Neid inimesi ei ole Euroopasse ega mujale tagasi vaja. Kui möödunud sajandi algul oli Ameerikas probleem itaalia päritolu anarhistidest terroristidega, siis tegid USA seadusandjad kõik, et kergendada terroristide väljasaatmist sinna, kust nad tulid. Seega on kummaline sotsist siseministri Katri Raigi jutt sellest, et Eesti peab mõtlema siinsete Islamiriigi võitlejate tagasivõtmisele.
Kurjus jääb. Kõik sõltub sellest, kuidas sellele kurjusele vastu astutakse, sest pole tugevaid islamiste (midagi tänapäevase Islamiriigi sarnast üritas juba 19. sajandil Sudaanis rajada isehakanud päästja Mahdi), on vaid nõrk lääs.