Gil Ad Ariely

FOTO: ICT

Gil Ad Ariely on Iisraeli riikliku julgeoleku-uuringute instituudi vanemteadur ning Iisraeli armee erukolonelleitnant, kellel endal selja taga 20 aastat kogemust terrorismivastasest eriüksusest. Intervjuus Postimehele hoiatab ta õhupalliefekti tagajärgede eest, mille paratamatult toob kaasa Islamiriigi survestamine Süürias ja Iraagis.

Tellijale

Islamiriigi julmus Lähis-Idas ning ohvriterohked terroriteod läänemaailma südames on viimastel aastatel pannud kogu maailma piltlikult öeldes võpatama. Äärmusorganisatsiooniga on ühinenud kümneid tuhandeid välisvõitlejaid, nende seas tuhandeid Lääne-Euroopa noori, kes osalesid Lähis-Idast tagasi pöördununa ka Pariisi ja Brüsseli terrorirünnakute toimepanekus.

-Kui tõsine oht lähtub Islamiriigist ja selle korraldatavatest operatsioonidest väljaspool Iraaki ning Süüriat?

Esiteks eksisteerib oht suuremastaabiliste organiseeritud terrorirünnakute näol, nagu oleme juba näinud Brüsselis, Pariisis jm. Teiseks lähtub oht nn üksikute huntide rünnakutest, nagu nägime hiljuti Orlandos. Sellisteks terrorirünnakuteks inspiratsiooni andmine oli juba osa Al-Qaeda taktikast ning nüüd teeb sama ka Islamiriik.

Islamiriik on Süürias ja Iraagis jäänud surve alla ning põhimõtteliselt, kui valida oleks põranda alla mineku ja kodumaale naasmise vahel, siis valiks enamik välisvõitlejaid teise ning läheks sinna, kus neil on mugavam ja kus on võimalik ka oma võitlust jätkata. Islamiriik eksisteerib eelkõige ideede tasandil, need ideed seoti formaalselt teatud territooriumiga, kui endine Al-Qaeda Iraagi rakukene kuulutas 2014. aastal välja kalifaadi. Ma ei ütle, et Islamiriigiga ei peaks võitlema, kuid nende survestamine Süürias ja Iraagis võib tuua tulevikus oma tagajärjed. See on omalaadi õhupalliefekt. Kui Islamiriik peaks ise kaduma, siis ma kardan, et nendel ideedel on väga pikaajaline efekt.

Euroopa puhul, nagu näeme, on problemaatiline, et terroristid saavad vabalt riikide vahel liikuda – Salah Abdeslam ja Mehdi Nemmouche on head näited. Mõlemad endised Islamiriigi võitlejad: Abdeslam on Belgia kodanik, kes pani toime terroriakti Pariisis ja pöördus tagasi Brüsselisse, kus tema kogukonna liikmed aitasid end varjata, ja Nemmouche prantsuse kodanik, kes pani toime rünnaku Brüsselis ja varjas end seejärel Prantsusmaal.

-Kas terroristid suudaksid rünnata strateegilisi objekte Euroopas, ütleme näiteks, mõnd Lääne-Euroopa tuumajaama?

Ma arvan, et strateegiliste objektide ründamine pole neile peamine. Terrorismi mõju ei peaks hindama ainult hukkunute arvu järgi, nende eesmärk on hirmutada ja muuta seda, kuidas me käitume ja mõtleme. Kas või valikuid, kus me puhkust veedame. Ma tooksin näiteks Siinail tegutseva Islamiriigi haru, endise Ansar Bait al-Maqdi, kes 2014. aastal Abu Bakr al-Baghdadile truudusevande andis. Terroristid on suutnud turistid Siinaist eemale hirmutada ning on selles mõttes saavutanud võidu, kuna Egiptuse majandus sõltub suures ulatuses turismist – see annab üle kümnendiku riigi SKTst.

Minu meelest annavad rünnakud Euroopa pealinnades palju olulisema strateegilise efekti kui mõne üksiku valitsusorganisatsiooni peakorteri – mis on ju ka strateegiline objekt – või tuumajaama ründamine.

-Kas taktikat, mida Ühendriigid ja nende liitlased Süürias ning Iraagis kasutavad ja mis seisneb Islamiriigi juhtide elimineerimises täppisõhulöökide või erivägede operatsioonidega, võib lugeda edukaks?

Jah ja ei. Jah, sest iga terroriorganisatsiooni puhul on oluline hävitada teatud inimesi, kellel on teatud võimekus või kel võib olla ka sümboli tähendus. See annab siiski piiratud efekti. Sellised inimesed nagu näiteks Islamiriigi kõneisik Abu Mohammad al-Adnani on ka sümboli staatuses, kuid ma kahtlen, kas nende tapmine paneks piiri nende esindatavate ideede levikule. Isegi Islamiriigi enda hääbumise korral on selle propagandistlik efekt väga pikaajaline. Al-Qaedal oli plaanis kalifaat juba varem välja kuulutada, kuid Islamiriik jõudis selles neist ette. Sama kontseptsiooni, mille on võtnud ette Islamiriik, võivad tulevikus korrata teised terroriorganisatsioonid kusagil mujal.

Terrorismiga võitlemiseks on vaja piltlikult öeldes kahte kätt. Üks käsi peab pidama terrorismiga halastamatut võitlust, teine peab aga tegutsema selle nimel, et Euroopas jm saaksid integreeritud kogukonnad, kes teinekord ei tahagi eriti integreeruda, ning tegutsema nende kogukondade deradikaliseerimise nimel.