Indrek Riigor.

FOTO: Erakogu

Eesti kool ei ole nii igav tuupla, nagu mõnel juhul näidata püütakse, ent kindlasti pole tegu ka innovatsioonitempliga, kirjutab ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate seltsi esimees Indrek Riigor, Tallinna Nõmme Gümnaasiumi õpetaja.

Viimasel ajal on meedias tuliselt arutletud Eesti koolisüsteemi tuleviku üle, on vaagitud perspektiive nii ja teisiti. Mõnevõrra vähem kui vormist on räägitud sisust ehk sellest, kuhu peaks Eesti koolitund 21. sajandi teistkümnendatel teel olema. On siiski olnud tähelepanu juhtijaid, kes tunnevad muret Eesti õpetaja vähese loovuse pärast, mis õppijate jaoks omakorda väiksemat motivatsiooni tähendab, tuues näiteks kasvõi kõrgelt hinnatud haridussüsteemiga Soome loomingulisemad õppetunnid.

21. sajandi noored, 20. sajandi õpetaja, 19. sajandi meetodid

Olen kuulnud Eesti haridussüsteemi kohta öeldavat, et õpetame oma koolides 21. sajandi noori 20. sajandi inimeste poolt 19. sajandi meetoditega. Tuleb tunnistada, et anonüümsel ütlejal on õigus selles osas, et Eesti kool on väga konservatiivne asutus. Teisalt pole see päris õige, kuna 19. sajandi levinumaid õpetamismeetodeid, mis tunnistavad peamiseks infoallikaks õpetaja enda ja näevad reeglitest üleastumise tagajärjena füüsilist karistust, me siiski ei kasuta. Ent oma iva selles ütluses on ja see seisneb järjepidevuses, mis kindlasti on Eesti haridussüsteemi suur pluss. Täna võin öelda, et ei tea konservatiivsemat keskkonda, kui seda on haridusasutus. Ühest küljest on sel alalhoidlikkusel omad vead, aga teisalt kindlasti ka head. Õpetaja peab olema piisavalt avara pilguga, et seda märgata ja panna maksma ainult positiivne pool.

Traditsiooniline koolitund on vundament

Esiteks ei kujuta ma õpetajana ette, et peaksin töötama noortega ilma nendega kokku leppimata, mis on õppeprotsessis, koolielus üldiselt ja ka väljaspool kooli lubatud ja mis mitte. Ainult piire seades ei jõua muidugi kuigi kaugele – liigsel jäikusel on äraspidised tagajärjed. Seetõttu tuleb õpetajal olla ühtaegu nõudlik ja paindlik, omada ettenägemisvõimet ja mida kõike veel, et väga madala valulävega noor ei tajuks vähimatki ebaõiglust. Niisiis tuleb saada noorte silmis õglaselt teenituna autoriteediks, kel on õigus seada piire ja nõuda neist kinni pidamist. See pole paraku teab mis lihtne ülesanne.

Teiseks ei maksa liiast taunida ega hüljata traditsioonilist koolitundi, mis on meid mitugi aastasada edukalt teeninud ja oma usaldusväärsust tõestanud. Klassikalise koolitunni ülesehituses pole iseenesest ju midagi halba – see toetab suure teadmiste mahu edasiandmist. Ka on siililegi selge, et ilma teatud baasteadmisteta ei ole võimalik aines edasi liikuda – nii ei õpi keegi ühtki võõrkeelt rääkima ilma grammatikareegleid tundmata või võõrkeelseid sõnu pähe õppimata, samuti ei õnnestu ajaloo edukas omandamine kuidagi suurt hulka fakte meelde jätmata. Nii on traditsiooniline õppetund vundament, mis annab alusteadmised, millele hea õpetaja saab asuda laduma edasisi teadmisi.

Õpetaja pole enam alfa ja omega?

Nagu öeldud, taunitakse sageli Eesti õpetajate võimetust «kastist väljas» mõelda. Ma ei oleks päris kindel, et ebatraditsiooniline koolitund on ainus või peamine moodus, kuidas meie mõnevõrra ülekoormatud õppurite silmad enam särama panna ja teadmisi tänasest paremini kinnistada. Pooldan pigem klassikalise ja uuendusliku sümbioosi – konservatiivne põhiteadmiste omandamine koostöös loova lähenemisega, mis annaks noorele kätte nööriotsa, mõistmaks, kuidas teooria tegelikkuses töötab.

Märksa olulisem kui see, kas tunnis toimub midagi meie mõistes ebatavalist või viiakse see läbi harjumuspärasel moel, on inimene, kes seda teeb – hea ja õpilaste poolt aktsepteeritud pedagoog suudab huvitavaks ja motiveerivaks teha ka traditsioonilise õppetunni, respektita ebaautoriteetne pedagoog võib aga klassi ees ka pea peal seista ilma, et see õpilastes aine vastu suuremat huvi tekitaks.

Tänases hüpertempos muutuvas ühiskonnas pole niisiis minu hinnangul peamine küsimus mitte «19. sajandi metoodika», vaid «20. sajandi inimene» ehk pedagoog, kes mõnikord ei suuda sama kiiresti ja intuitiivselt infost küllastunud ruumis liikuda, kui seda teevad tema õpilased. Õpetaja roll on infoühiskonnas teisenenud, ta ei ole enam ammu ainus infokandja ajast ja arust õpiku kõrval.

Tänapäeval eeldame, et õpetaja juhendab, on «kaasteeline» õppeprotsessis – juba ammu on reaalsus, et õpetaja pole infoallikas, vaid pigem info töötlemise õpetaja. Sestap pole pedagoog täna õpilase silmis autoriteet ainuüksi sellepärast, et ta on teadmiste allikas.

Autoriteedi staatuse saavutamine nõuab pedagoogilt palju suuremat pingutust kui veel 10-15 aastat tagasi. Paraku selle nimel pingutamata koolis töötada aga ei saa, kuna keegi meist ei võta tõsiselt õpetussõnu, kui me nende allikat autoriteediks ei pea. Nii tulebki õpetajal varasemast palju rohkem vaeva näha, et olla see, kes suudab õpilases õpitava vastu huvi tekitada.

Empaatiata koolis ei saa

See, kas ja kuivõrd pedagoogil õnnestub teadmisi mitte ainult õppijale pangest peale kallata, vaid vaadata, et need ka külge jääksid, sõltub muidugimõista suurest hulgast teguritest, alates pedagoogi motivatsioonist, mida mõjutavad näiteks tema sissetulek ja staatus ühiskonnas, ja lõpetades omadustega, mis alati kahjuks õpitavad pole, neist tähtsaim empaatia.

Usun, et õpetaja võime õpilasi mõista ning näha asja nende vaatepunktist on eduka õpetamistöö juures ülioluline. Ilma empaatiavõimeta õpetajal on minu meelest oma tööd raske teha ning ka selle tulemuslikkus kannatab: kui väga me ka pingutame, et panna õpilasi mõistma teadmiste olulisust, ning soovime, et nad õpitava heal meelel vastu võtaksid, on seda kangesti keeruline saavutada, vaatamata asjale nende endi vaatevinklist. Nii võibki küsida, kas sellisel puhul, kui õpilane on koduse töö teinud kopi-paste teel internetist leitud materjalist, peaks end süüdi tundma vaid õppur, või tasuks ka pedagoogil kaaluda võimalusi, kuidas läheneda õpetatavale viisil, mis õpilase jaoks asja sedavõrd huvitavaks muudaks, et ta sellesse süüvida sooviks.

Tänane Eesti kool ei ole nii igav tuupla, nagu mõnel juhul näidata püütakse, ent kindlasti pole tegu ka innovatsioonitempliga. Iseküsimus on, kas peakski olema. Tõde on ilmselt kusagil vahepeal, nagu ikka – meie koolidel on uuenduslikkuse vallas arenemisruumi, aga ennast hästi tõestanud vanu õpetamistarkusi ei maksa uutmistuhinas siiski üle parda visata. Usun, et tähtsamaid küsimusi meie hariduselus on motiveeritud ja haritud empaatiavõimeline pedagoog, kes tahab ja oskab oma ainet anda nii, et see paneks õppurite silmad särama.

Selline õpetaja suudab seda teha nii kaardikepiga tahvli ees seistes kui koos õpilastega unversumi mudelit ehitades. Ehk – motiveeritud oskuslik õpetaja on kõige kiirem tee motiveeritud särasilmse õpilaseni. Oskuste omandamine ning enese arendamine on asjad, millega õpetaja saab ja peabki ise tegelema. Õpetajate motivatsiooi loomine ja hoidmine on aga küsimused, mille üle võiks ja peaks arutlema aga ka teised ühiskonnaliikmed.