Hasso Krull: mõnda asja ei saa jätta välja ütlemata

Enn Soosaare eetilise esseistika preemia üleandmine. Fotol žürii esimees Ülle Madise ning tänavune auhinna laureaat, Hasso Krull. Taustal on žürii liige ja sündmuse moderaator Hannes Rumm. Foto: Mihkel Maripuu

Enn Soosaare eetilise esseistika auhinna laureaat on tänavu Hasso Krull. 3000 euro suurune auhind esseede «Kosmiline mälu. Posthumanistliku eetika imperatiiv» ning «Imelihtne tulevik. Kaheksa kannaga manifest» eest anti talle üle Keilas Harju maakonnaraamatukogus.

Oma tänukõnes toonitas laureaat kliimakriisi lahendamise ja koostöö vajalikkust ning kutsus noori üles toetama rootsi kliimaaktivisti Greta Thunbergi algatatud koolistreikide liikumist.

Et oleme Hassoga vanad sõbrad, otsustasime teietamist vältida.

Mida see auhind sulle tähendab?

Eks see ongi kõigepealt Ennu auhind. Ma tundsin teda natuke ja tegelikult oleks väga huvitav, mida ta praegu arvaks, et mina sain selle, sest me oleme küllaltki erinevad. Ehkki me polnud kõiges üldse sama meelt, oli väga tore tema juures külas käia. Kõik väikesed istumised – tavaliselt olid need koosolekud – olid väga elavad.

Tema oli seal muidugi nende kese. Nii et muidugi rõõmustas see auhind mind.

Kuidas sa suhtud Enn Soosaare esseistikasse? Erinevust juba mainisid, aga millisena sa näed teie ühisosa?

Ilmselt on selleks teatav rahulolematus. Talle oli see omane – küll mõne teise asja puhul – ja on ka mulle. Siis ongi nõnda, et ei saa jätta välja ütlemata. Selle pärast ta ongi eeskujuks toodud, et tal oli selline suhtumine. Sama häda on mul ka küljes. Küllap see on mõnel juba kaasa sündinud.

Kunagi ütlesid, et essee on nagu lahti pakitud luuletus. Kuidas sa essee kirjutamist alustad?

Tavaliselt hakkan kirjutama sellepärast, et mulle on mingi teema väga oluline või lausa põletav, aga ma ei ole veel päriselt selgusele jõudnud, kuidas seda asja teistele seletada. Isegi endale pole veel kõike sõnastanud.

Siis pean saavutama hetke, kus leian mingi algpunkti, mis ei oleks päriselt selle küsimuse keskmes, vaid tooks lugeja sellisesse asendisse, et teda oleks võimalik mõne ootamatu käänakuga juhatada kuhugi, kus ta ei oodanud, et võib jõuda.

Seda võib isegi väikeseks petteliigutuseks nimetada, aga see on tegelikult selleks, et ta ei ehmataks. Teatavate mõttekäikudeni jõudmiseks on vaja teatavaid käänakuid: mingi spiraalne või labürintlik liikumine on vajalik selleks, et mõte tõeliselt sisestuks. Sest kui alustada liikumist liiga kaugelt, ei jõua kunagi kohale. Aga kui minna otsekohe teema või küsimuse keskmesse, siis see ehmatab ja jääb sõnastamata, kuidas selleni võib jõuda. Sellepärast on väga hea, kui tekib koht, kustkaudu saab minema hakata, aga selleni alguses jõuda ei ole lihtne.

Hiljem läheb tekst juba iseenesest käima ja siis on tegu avastamisega – ega ma tavaliselt tea, milline järgmine lause on. Ma pean selleks eelmise lause ära lõpetama ja mõnikord lugema üle, mis ma juba kirjutasin. Siis saan aru, kust tee edasi läheb.

Hasso Krullile anti üle mainekas Enn Soosaare eetilise esseistika auhind. Foto: Mihkel Maripuu

Auhind on just eetilise esseistika eest. Kuidas eetika siseneb esseistikasse?

Siin ongi küsimus selles, mis asi eetika on. Mina lähtuksin sellest, et eetika on teatavad harjumused. Ja heal juhul on need kasulikud harjumused. Kui mingi esseistika (essai tähendabki ju prantsuse keeles katsetust) on «eetiline», siis see tähendab, et on hakatud katsetama mingisuguseid võimalikke käike, mis võiksid meie harjumusi teisendada.

Essee peabki esitama need põhjendused ning siis järgneb see raske töö, kuidas inimene võtaks omaks mõtte, et võib-olla ta peab natukene oma elu või igapäevaseid harjumusi muutma. See on inimesele tegelikult alati ebameeldiv – keegi ei taha seda. Teisalt, kui inimene hakkab aru saama, et see võiks olla hea ja tal on lõpuks nõnda parem, on loodud teatav ootushorisont.

Ja siis tekib tahe ka. Tihtipeale on see, miks ühiskonnas valitsevad inertsus ja apaatia, tingitud just tahtepuudusest. Aga tahe puudub selle pärast, et pole usku, et mina saaksin midagi mõjutada. «Mida see ikka maksab, mida mina teen suurte inimmasside seas...» Kuigi tegelikult just need asjad maksavadki, mida need üksikud liikmed teevad. Aga nad peaksid tegema seda koordineeritult, muidu on tegemist ainult eranditega, mis ei kinnita mingit reeglit.

Koordineeritult nagu kliimaaktivist Greta Thunbergi puhul, keda sa kutsusid siin noori üles toetama?

Jah! Ta võiks seda kõike teha üksi, omaette, aga siis ei oleks sellest kasu. See, et Greta Thunberg üksi ei lähe reedel kooli – noh, kena küll, aga see ei mõjuta paljut. Aga kui ta teeb ettepaneku, et väga paljud õpilased ei läheks reedel kooli (ja see on kindlal põhjusel, see manifesteerib midagi), siis võib tõesti minna nii, et streigilaine veereb üle kogu Euroopa. Või noh, mitte üle kogu Euroopa, Eestisse pole see veel jõudnud, siin magatakse ikka. Sellepärast tegingi üleskutse.

Koordineeritult on sellel tegevusel tähendus. Ühest küljest noored inimesed mõtlevad kliima peale ja teisest küljest hakkavad siis nende vanemad samuti kliima peale mõtlema. Selles suhtes on see Gretal väga nupukas käik.

Kes on sinu lugeja? Kas tunned tema ees mingit vastutust?

Lugejale tuleb rääkida seda, mida tahaks ise kelleltki teiselt kuulda. Ja teha seda võimalikult hästi.

Enn Soosaare eetilise esseistika auhinna ülejäänud finalistid 2019
* Tiina Kaukvere, «Miks ma olen rahulolematu» (AK 19.05.2018)
* Jaak Jõerüüt, «Silmad pärani kinni, ikka veel» (Akadeemia nr 7, 2018)
* Mihhail Lotman, «Kristuseta Euroopa» (ilmunud blogis www.lotman.ee, ERRi arvamusportaalis ja Postimehes 31.08.2018)
* Ilmar Raag, «Vähemuse võim ja paradoks» (edasi.org 30.09.2018, «Nähtamatu poliitika pagulaskriisi näitel» 16.09.2018, «Facebook: vastutaja vastu tahtmist» 23.08.2018)
* Elin Sild ja Tuul Sepp, «Raiskamisest looduses» (Vikerkaar nr 10–11, 2018)
* Aro Velmet, «Eesti intellektuaalide elujõust ehk Miks meil on vaja Kenderit ja Vooglaidu» (Vikerkaar nr 1–2, 2018)