Oleme riik, oleme vabad. Ent ometi tusased, umbusaldavad ja ärevuses. Õnneindeksis paikneme rahvusvahelises võrdluses 64. kohal. Kodumaised mõõdikud teatavad, et järjekorrad hingearstidele on kuudepikkused, et vaimse tervise probleemid on viimase kümne aastaga mitmekümnekordistunud, et lokkab paarisuhtevägivald ja koolis on põud tugispetsialistidest, kelle ametikohad olid veel hiljuti tundmatu nähtus. Noorte seas edeneb jõhkrus ja vägivald – hilisel ajal on tänavatel jälle ohtlik. Õpirajalt väljalangenute arvud on muljetavaldavad: põhikoolist 10 protsenti õpilasi, gümnaasiumist 15 ja kutsekoolist 41 (!). Miks? Ja mis neist edasi saab? Kas ei pidanud meil lapsi mitte vähe olema?