/nginx/o/2018/08/15/11231751t1h9515.jpg)
Viimastel aastatel välja pakutud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused, aga ka mitmesugused määrused, mis reguleerivad õppetöö korraldust ja turvalisust, ei ole rakendatavad ega aita kuidagi kooli ees seisvaid probleeme lahendada, kirjutab Paikuse põhikooli direktor Aare Külaots Õpetajate Lehes.
Põhjuseks on asjaolu, et last käsitletakse nendes väljakujunenud isiksusena, kellel on vastutustunne ning kelle soovid, huvid ja õigused on primaarsed. Nii tulebki välja, et näiteks eelnõu, mis peaks aitama reguleerida koolipäeva pikkust ja korraldust, aitab kaitsta õpilast kooli ja õppimise eest. Selle eelnõu vastuvõtmisega paistab väga kiire olevat.
Koolipäeva praegusest hilisemat algust ei saa põhjendada laste unedefitsiidiga. Asi ei ole mitte koolipäeva alguses, vaid kellaajas, millal laps magama läheb. Seda ei saa seadusega reguleerida, vaid see on vanema vastutusala. Muret teeb aga hoopis see, et paljudes peredes ema ei teagi, mida tema murdeealine laps oma lukustatud toas kell üks öösel teeb.
Maailmas on asju, mida ei ole mõistlik ümber teha mingite «uute uuringute» valguses, sest kõiki rahuldavat lahendust ei ole. Eelnõu koostajate hulgas ei ole vist psühholooge. Juba ammu on teada, et inimesed jaotuvad lõokese ja öökulli tüüpi, mis on suuresti geneetilise taustaga. Elu on tõestanud, et koolipäeva algus kell 8–8.30 on optimaalne.
Veel arusaamatum on, et õigus otsustada koolipäeva alguse üle on antud hoolekogudele. Hoolekogu ei vastuta ju millegi eest ja hoolekogu koosseis võib muutuda igal aastal. Ei ole võimalik lahendada koolielu korralduse probleeme, kui eri koolides, eri ajal ja igal aastal hoolekogud otsustavad erinevalt.
Arusaamatuks jääb ka sotsiaalministeeriumi ettekujutus kooli funktsioonist. Kas kooli ülesanne on põhiliselt pakkuda lastehoiuteenust? Eelnõust: «Kell 9.00 või hiljem algavate tundide puhul peab kool olema valmis lapsi vastu võtma varem, vastavalt hoolekogu ettepanekule.» Kas kool peabki uksed avama kell 7.30, kui vanem on oma lapse üle ukse kooli aidanud?
Kas kooli ülesanne on põhiliselt pakkuda lastehoiuteenust?
Sellest hetkest alates vastutab kool lapse eest ja kool peaks pakkuma talle ka tegevust. Kes on need töötajad, kes nendega siis tegelevad? Või uniskleb laps poolteist tundi kooli koridoris ja alustab kell 9 «värske peaga» rõõmsalt õppetööd?
Tuleb tunnistada, et koolikoti raskus on teatud määral probleem. Küll ei lahenda määrus nende tublide laste probleeme, kes lisaks õppetööle kohe pärast kooli spordiringi lähevad. Nende koolikotid kaaluvad kindlasti rohkem. Kas keelame ringides osalemise ära?
Kas koolikoti raskus on määruses antud koos koolikotiga või ilma? Kuna koolikotid ise on väga erineva raskusega, ei saa Jüri ja Jaan ühepalju asju kaasa võtta – kuidas seda siis reguleerida? Kõige lihtsam on seda probleemi lahendada riigil endal. Tuleb lihtsalt leida riigieelarvest raha topeltõpikute jaoks.
Raskesti mõistetav on söögivaheaja pikendamise mõte. Söömisele endale ei kulu koolis poolt tundi. Kas eelnõu tegijad mõtlevad, et ülejäänud aeg peaks kuluma õpilaste liikuma sundimiseks? Või on see lihtsalt koolipäeva pikendamise idee eesmärgiga kaitsta last vanema eest? Koolijuhina näen, et suurem mure on hoopis see, et lastele ei maitse tervislik koolitoit, ja toitumisharjumused on kujunenud juba enne kooli. Vahetunni pikendamisega seda probleemi ei lahenda.
Meie haridusuuendajad on ära unustanud, et lapse hariduse eest vastutab lapsevanem.
Kõige rohkem arusaamatust tekitab juba aastaid püüe defineerida kontroltöö mõistet. Kummaline on, et sellise õppetöö küsimusega tegeleb sotsiaalministeerium ja haridusministeerium on sealjuures vait. See on teine koht, kus ei ole arvestatud mingeid õppimise psühholoogilisi seaduspärasusi. Kas ministeerium on pannud õpetajatele ülesande treenida õpilaste lühimälu? Kas elus hakkamasaamiseks piisab sellest, kui mäletada ainult eile räägitut? Seoste loomist pole ka vaja, sest pole lihtsalt meeles, millega seost luua.
Meie haridusuuendajad on ära unustanud, et lapse hariduse eest vastutab lapsevanem. Koolis oleme jõudnud uute määrustega juba nii kaugele, et igasuguseks last toetavaks tegevuseks (ja tublide tunnustamiseks) peame küsima vanemate nõusolekut. Kas sotsiaalministeerium on nende muudatuste tegemiseks vanemate nõusoleku saanud?
Eesti on väike riik ja vabatahtliku üleminekuga kaasava hariduse kontseptsioonile vajab kool põhimõttelisi muutusi. Pakun välja oma eelnõu ja ootan haridus- ja teadusministeeriumi arvamust.
Praeguse PGSi järgi ei loeta koolikohustust täidetuks, kui koolikohustuslik isik ei ole kantud ühegi kooli nimekirja või puudub õppest mõjuva põhjuseta. Sügisel pakume vanematele välja võimaluse teha valik, millises klassis soovib tema laps õppida. Kui klassis A, siis jälgime rangelt ministeeriumi, tervisekaitse ja teiste ametkondade ettekirjutusi: laps tuleb kooli siis, kui ärkab, ta ei pea kodutöid tegema, hindeid ei panda, söögivahetund toimub vastavalt soovile jne. Klassi B astunud õpilane tunneb aga kella ja kontrolltööde kalendrit, teab, et kodutööd ongi kodus tegemiseks, suudab mäletada rohkem kui ühe tunni materjale, teeb kontrolltöid, eksameid ja tasemetöid, enesekontrolliks vabatahtlikult Innove teste ega käi õppetöö ajal vanematega puhkusereisil.
Klassi A lõpetanu saab tõendi, kus on kirjas, et ta on koolikohustuse täitnud, aga klassi B õpilane tunnistuse, kus ilusa sõnalise jutu asemel on tuttav arvuline skaala. Usun, et selline valikuvabadus kaotab koolistressi nii õpilastel kui ka õpetajatel, vanematel vajaduse õpetajaid õpetada, ja kõik asjaosalised saavad õnnelikuks.