Jaak Vilo

FOTO: Erakogu

Jõhker ja kiire kõrghariduse ning teaduse rahastamise osakaalu vähenemine Eestis on kõigi vaidluste taustal. Sealhulgas ka eesti keele ja omamaiste teadlaste järelkasvu üle peetavate vaidluste taga. Akadeemik ja Taru Ülikooli Arvutiteaduse Instituudi juhataja Jaak Vilo kirjeldab valikuid ning heidab ette otsustamatust.  

Seoses kõrghariduse ja teaduse rahastuse stagnatsiooni ning suurte demograafiliste protsessidega viimaste aastate jooksul on käimas korraga mitu debatti. Nendevahelisi jõujooni ongi kõrvaltvaatajal väga raske hoomata, kui isegi ülikooli sees vaadatakse samadele teemadele ja faktidele väga erinevate mätaste otsast.

Peamised probleemkohad on minu hinnangul järgmised. Tasuta kõrghariduse tegevustoetused tagavad ülikoolile veidi üle 300 euro kuus ühe tudengi kohta. See lihtsalt ei suuda tagada maailmatasemel haridust ning taristu – õppehooned, raamatukogud jne – ülalpidamist. Riiklik kõrghariduse rahastuse osakaal sisemajanduse kogutoodangust (SKT) on kukkunud kolmandiku võrra: 1,5 protsendilt 2011. aastal alla ühe protsendi juba 2016. aastaks. Kui majanduskasvu aastatel kõrghariduse rahastus ei kasva, siis sisuliselt toimubki stagnatsioon.

Doktorantuur peaks valmistama ette õppejõudude, teadlaste ja tehnoloogiliste innovaatorite järelkasvu, kuid selle staatus, fookus ja maht on aastatepikkuse vindumise tõttu murenenud ja probleemid on suuremad paraku just seal, kus ootused on kõige suuremad.

Teaduse riikliku rahastuse osakaal SKTst on kukkunud 0,8 protsendilt 0,5 protsendile, kuigi riigikogu ise kehtestas ühe protsendi taseme eesmärgi. Teaduslepe andis uut lootust, et rahastus hakkab taas kasvama; julgemad parteid lubavad teadusrahastuse proportsiooni neljakordistamist, lausa kahe protsendini SKTst.

Lisanduva raha lootuse varjus kütab aga kirgi küsimus, kas hea teadus üleüldse majandusele midagi annab. Kas edaspidi on vaja lisada ainult rakendusteadust – täpsustamata, milline on see vajalik rakenduslik  teadus, mis on selle rakendus, toode või tootmine.

Riiklik kõrghariduse rahastuse osakaal sisemajanduse kogutoodangust (SKT) on kukkunud kolmandiku võrra – 1,5 protsendilt 2011. aastal alla ühe protsendi juba 2016. aastaks.

Kõrgkoolide ja teadusasutuste arvu, erialase spetsialiseerumise ja selle kaudu dubleerimise vähenemise küsimused on pärast suuri avapauke kõik kaevikusõja patiseisus. Kirsina tordil on tekkinud seisukohad, et Eesti pigem ei peakski pakkuma rahvusvahelist õpet ega palkama eesti keelt mitte oskavaid välisõppejõude – vähemalt mitte Eesti riigi rahaga. Kui asetame selle kõik veel maailma poliitilise ärevuse ja üleüldise trollimise raamistikku, siis lähebki diskussioon kergesti käest.

Meil tuleb otsustada kõrghariduse tuleviku formaat ja vajalik maht. Kui paljudele ja millisel tasemel saab edaspidi lubada seda hüve riigi raha eest ja mis on hea hariduse tegelik hind. Siia kuulub ka vajadus ajakohastada õppelaenu süsteemi. Õppelaen peaks suutma katta tudengi elamiskulud ja vajadusel ka tasulise õppe kulud, ka välismaal õppimiseks ja välistudengitele Eestis õppimiseks. Mis puutub stipendiumidesse ja toetustesse, ei saa praegu aga keegi enam sisuliselt aru, kui palju meetmeid olemas on ja kuidas need omavahel kokku sobituvad.

Gümnaasiumilõpetajate arv on õnneks kasvama hakanud ja igaüks võib omandada mitu kõrgharidust. Ülikoolid võivad end ilma reaalse rahalise katteta kiiresti taas suureks paisutada. Võidujooks käib nii ülikoolide kui ka erialade vahel, sest kõik loodavad, et suurem arv tudengeid tagab paremad tingimused või vähemalt ellujäämise. Strateegiline suunis ja sellele vastav tegelik otsustamine praegu puudub.

Tuleb otsustada doktorantuuri staatus ja vajalik maht. Miks peaks andekas noor valima doktorantuuri – milline on karjäärimudel ülikoolis, kui palju nõudlust on sellele haridusele ettevõtetes ja riigiteenistuses? Doktorikraadiga inimeste tööturg on erialati selgelt erineva mustriga. Seega tuleb doktoreid koolitada palju rohkem seal, kus ülikoolideväline vajadus on suurem ja ülikoolid ei suudaks muidu järelkasvugi enam ülikooli meelitada. Iga valdkonna akadeemilise jätkusuutlikkuse ning tööturu tõmbest ja vajadusest saab need arvutused teha kõigi ca 20 õppekavagrupi kaupa.

Keele tähtsustamine võiks toimuda hoopis positiivsemate meetmete kaudu. Raske on lihtsalt käed puusa lüüa ja nõuda välisõppejõududelt lisatööd, kui paljud neist töötavad 60 tundi nädalas ja seda kõrghariduse üldise alarahastuse tingimustes.

Ühelgi Eestis õpetataval erialal ei saa aga eeldada, et rohkem kui kaks kolmandikku doktorantuuri lõpetajatest peaks saama pärast tööd ülikoolides. Konkurss töökohtadele tagab taseme, kuid see toimub ainult siis, kui ülikool on ka ise atraktiivne tööandja ja leidub piisavalt kandidaate. Oodatakse, et vähemalt kaks kolmandikku kuni kolmveerand doktoreid peakski minema otse ettevõtetesse ja riigiametitesse. Palkamise huvi ja võimekus on neil aladel tegelikult mitu korda suurem, kui on doktorantuuri lõpetajaid. Kuid sellise suure vajadusega erialadel tuleb õppejõudude ja teadurite järelkasv saavutada ka ülikooli enda tarbeks. See võib tähendada mitmekordset vahet doktoriõppe oodatavale mahule ainuüksi erialade jätkusuutlikkuse tagamiseks.

Doktorantuurile tuleb lisaks anda õige ja õiglane hind  – doktorantidest tuleb teha tudengitest töövõtjad reaalsete igapäevaste ülesannetega. Konkurents säilib, kui tagada neile palk, mis oleks võrreldav sama valdkonna värske magistrikraadiga lõpetaja ehk teiste kursusekaaslaste karjääri alguse palgaga. Doktorantuur ei tohi olla liiga suur eneseohverdus, see on riigile ülioluline arengu garant, et meil ka tulevikus ülikoolid olemas oleksid. Jutt doktorantuuri ja teaduse tähtsusest on tühja tünni kõmin, kuniks teod seda ei toeta.

Teaduskorralduse kolm valikut: kvaliteet, kvaliteet, kvaliteet

Kõigis valdkondades, milles Eestis kõrgharidust antakse, on igal juhul vajalik ka teadus – kõrgharidus ongi teaduspõhine haridus. Teaduse roll on avastada ja murda piire. Olgu see teoreetilistes valdkondades või eksperimentaaluuringutes – teaduse mitmekesisus tuleneb nii uuritavate küsimuste üsna lõpmatust hulgast kui ka lähenemisnurkade ja meetodite mitmekesisusest. Alusteadustes on just uue teadmise saamine peamine eesmärk.

Teaduse teine väljund on innovatsioon ja uudsed lahendused, meetodid rakenduste loomiseks jne. Siin on Eesti ühiskonnas suured lahkarvamused, kas Eesti on siin ikka esirinnas.

Muide, ka rakendusteadus on teadus, mitte lihtsalt tegevus ilma teadusele iseloomulike tunnusteta. Näiteks enamik insenere ehitab maju ja enamik arste ravib patsiente, olemata ise teadlased, kuid nende haridus baseerub teaduslikel faktidel ja teaduslike meetoditega saadud teadmistel.

Ülikoolis peavad vastavad teadusharud seega esindatud olema. Sest teaduse kolmas roll on inimeste koolitamiseks vajaliku teadmise omandamine, teadmise ajakohasena hoidmine ning lõpuks selle teadmise põhjal kõrghariduse andmine. Ilma teaduse ja teadlasteta ei oleks kõrgharidus võimalik.

Teadustulemuste avalikustamise peamine meetod on lahenduste publitseerimine (sh patenteerimine), et ka teised saaksid ehitada selle teadmise peale. Eesti teaduse kvaliteet on rahvusvaheliste hindajate ja mõõtmiste järgi kiiresti kerkinud heale maailmatasemele. Teaduse kvaliteedi hindamine põhineb rahvusvahelisel ekspertarvamusel, mis sisuliselt mõõdab, kas saavutused on uued, olulised ning vajalikud ka tulevikus veel uuema teadmise saavutamiseks. Kaudne, kuid üsna hästi korreleeruv mõõdik on teaduse viidatavus, mis näitab saadud tulemuste kasutust üle maailma teiste teadlaste poolt.

Fundamentaal- ja rakendusteadus ei vastandu, vaid toetuvad üksteisele. Läbimurrete ja mõju jaoks on vaja mõlemat. Samuti on praeguses keerukas maailmas vajalik erialade paljusus, inter- ja multidistsiplinaarsus.

Kui Eestis kerkib praegu innovaatilisi ettevõtteid nagu seeni pärast vihma, arendatakse üle maailma kuulsaid personaalmeditsiini rakendusi, Eesti on uhke innovaatiliste digilahenduste üle, siis äkki polegi asi nii halb? Õpime senistest kogemustest ja laiendame ülikoolide ja ettevõtete koostööd seniste TAKide ja nutika spetsialiseerumise meetmetelt, riiklikelt RITA projektidelt. Teadusliku kvaliteedi mõõdupuud tuleb seejuures säilitada. Konkurentsipõhises rahastuses mõõdetakse ideede ja plaanide uudsust ja mõju ning meeskondade usutavust ning seniseid saavutusi. Täpselt nagu riskikapitalist valib projekte, millesse investeerida.

Kui mõelda, et riigil võivad olla probleemid, küsimused ja teemad, millele on vaja vastuseid, siis need küsimused võivad olla eri tüüpi. Millised on uued fundamentaalsed matemaatilised meetodid, mille peale ehitada tuleviku krüptograafiat või vajadus hinnata praeguste personaalmeditsiini lahenduste parimal viisil rakendatavust vähi sõeluuringute planeerimiseks? Kui on sellised küsimused koos võimaliku rahastusega, siis saavad ka teadlased pakkuda välja meeskondi nendele vastuste andmiseks. Enamik Eesti teadusest on aga olnud selline, kus ei riigil ega ettevõtetel ole olnud selgeid küsimusi. Seetõttu võib mõnele tunduda, et teadlased tegelevad ise oma küsimuste küsimise ja nende lahendamisega. Aga põhimõtteliselt just nii tehaksegi suurem osa väga head teadust ja komistatakse teemadele, mida keegi teine polekski osanud küsida.

Eestis kasutatava teadusraha mahust saab tuletada, kui mitu atraktiivset töökohta selle abil saab tegelikult luua. Oluline on seejuures, milline saab olema töökohakindlus, kuidas toimub edutamine, hindamine, töösuhte lõpetamine ja pensioneerumine. Kui tagame stabiilsed töökohad, tuleb ka läbi mõelda, kuidas head noored nendele kohtadele saavad, ja ebakvaliteetse töö tegijad vajadusel ülikoolist ka ära saata. Otstarbekam on siiski õigesti valida värbamise hetkel, mitte pärast vigu parandada. Kui grandi juht on stabiilsel töökohal, saab teadusgrandi muuta selgemalt ajutise iseloomuga tööjõu (järeldoktorandid, doktorandid, magistrandid, laborandid jt) palkamiseks ja ajutiste meeskondade moodustamiseks kindlate teemade lahendamiseks.

Praegu ei suuda grandisüsteem oma väiksuse tõttu enam ammu tagada, et väga hea teadustöö saaks rahastatud, nii jäävad vastavad tööd tegemata ja inimesed palgata. Seega kaotame sisuliselt need ideed, mis jäävad rahata ning meeskonnad komplekteerimata, isegi kui teiste teadlaste hinnang neile võimalustele oli väga kõrge. Teaduse stabiilne raha tuleks suunata ühelt poolt vajaliku minimaalse mehitatuse tagamiseks. Grandiraha peaks suunama konkurentsipõhiselt teemadele, mis vajavad vastavat ajutist projektimeeskonda. Näiteks Saksamaa eluaegsel professoril võib lepingus olla kahe teda abistava inimese palk ja seda kuni pensioneerumiseni. Kuid grantide põhjal saab edukas rühm kasvada ka mitmekümne inimeseni ning pärast, väiksema edukuse korral, kahaneda miinimumtasemele. Millised on meie miinimumvajadused stabiilsuseks ja kes selle alla peaks kuuluma?

Grandiskeemide peamine murekoht on, et taotlusi hinnata on väga keeruline. Omavahel konkureerivad raskesti võrreldavad valdkonnad, teemad, asutused ja teadlased. Kuigi kasutatakse väliseksperte, on tegelikud otsused ja ümberjagamised kohalike Eesti teadlaste teha. Nad küll tunnevad olusid ja justkui teavad vajadusi, kuid samas on liigagi lähedalt tuttavad taotlejate endi ning asutuste- ja erialadevahelise konkurentsiga.

Seetõttu on vaja parimal viisil omavahel kokku viia sobiv stabiilne rahastus ning kõrge rahvusvahelise kvaliteeditasemega grandid, kus raha saajate määr küüniks 30–40 protsendi kanti. Praegune olukord, kus raha saab pigem umbes kümme protsenti taotlejatest, on demotiveeriv ja ebaõiglane. Võibolla osaliselt just rahastuse ebapiisavuse ja ebakindluse tõttu on juba alanud Eesti teadlaste tegelik lahkumine ülikoolidest – nii välismaale kui ka ettevõtetesse. Kes õpetab tulevikus neid vajalikke erialasid?

Teaduse lahutamatud komponendid on veel teadustaristud, mida teadlased kasutavad ise ja jagavad teistega, rahvusvaheline võrgustumine ja koostöö, mobiilsus, koostöö ettevõtetega, kui reaalne lisarahastus ettevõttelt eksisteerib jne. Teaduse tippkeskused täidavad tõmbekeskuste, eduka doktoriõppe, teadlastevahelise aktiivse koostöö ja oluliste teadustulemuste saavutamise rolli. Tippkeskused on suhteliselt väike, kuid äärmiselt oluline osa, et saaks alustada uusi riskantseid ettevõtmisi teadlaste omal algatusel.

Välistudengid, välisõppejõud ja rahvusvaheline tase

Välisõppejõudude palkamise peamised eesmärgid on Eesti ülikoolide tugevdamine ja uue kvaliteedi saavutamine erialadel, kus meil pole olnud oma tugevusi. Jah, väga tore oleks, kui ülikooli maailmatasemel välisõppejõud ja -teadlased oskaksid kõik eesti keelt. Kuid ärgem unustagem, mis on olnud primaarne eesmärk: ülikooli jaoks vajalike akadeemiliste positsioonide avalike konkurssidega täitmine võimalikult heade inimestega – sõltumata sellest, kust need pädevaimad inimesed pärit on.

Tartu Ülikool ja Eesti on kindlasti uhked Juri Lotmani üle, kuid ta ei õpetanud ju ka eesti keeles. Sisu oli tähtsam kui vorm. Maailmatasemel on olnud teisigi Eesti avalikkusele vähem, kuid oma eriala maailma tippudele hästi tuntud ja samas eesti keelt mitte oskavaid teadlasi. Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli esimese saja teaduslikult tugevama õppejõu ja teadlase hulgas on umbes iga viies välismaalane. Selles veendumiseks piisab, kui heita põgus pilk kahe ülikooli töötajate Google Scholari andmebaasi täiesti avalikele profiilidele. Ilma nende inimesteta oleks meie ülikoolid palju viletsama teaduse ja kõrghariduse tasemega. Eestlastest doktorandid, kes õpivad nende õppejõudude käe all, võiks seda võtta kui õpipoisiaega ning tagada ise oma eriala tuleviku Eestis.

Ingliskeelses magistrantuuris tugevate ja töökate välistudengitega koos õppimine ei pane eestlast kahe aastaga eesti keelt ära unustama. Hoolikas tuleb olla välistudengite kvaliteedi ja töökuse nõude ja vastuvõtu korraldusega. Ülikooli tasemele ei aita kaasa lihtsalt õppemaksu kehtestamine, mis võib põhjustada ka hoopis negatiivse teeninduskultuuri tekke.

Iga ülikool peab ainuüksi oma maine säilitamiseks olema nõudlik ja vastutama oma kraadide eest. Välistudengid ei ole tähtsusetu kõrvaline rühm, kes võiks Eestisse lihtsalt palju raha tuua, kuid mitte eestlastega kokku sattuda. Teiste keelte hea oskus on hea ka emakeele seisukohast. Rahvusvaheliste tudengite kaasamine ja sidumine Eesti tööturule või lähetamine Eesti „saadikuteks“ mujale maailma annab väga selge kasu riigile. Auditooriumis rikastavad head välistudengid õppeprotsessi ennast. Eesti kõrghariduse taseme, atraktiivsuse ja mitmekesisuse parandamisel on rahvusvahelistumisest olnud tohutu kvalitatiivne kasu, välistudengid on justkui lakmuspaber Eesti ülikoolide taseme mõõtmiseks.

Väidetavalt on õppekavade rahvusvaheliseks muutmist Eestis tehtud ka ilma sisulise kvaliteedi eesmärgita. Selliste ohtude tuvastamiseks ja väljajuurimiseks on olemas mehhanismid õppekavade atesteerimisest kuni kvaliteedi mõõtmise põhjal tehtavate sulgemisotsusteni välja. Viisapetised enam tugevatesse ülikoolidesse ei pääse.

Paljude rahvusvaheliste kavadega on ennekõike soovitud tugevdada Eesti ülikooli ja oma eriala taset, ka eestlaste endi jaoks. Vähemalt IT-erialal on Eestis selge tööturu vajadus nii tugeva rahvusvahelise kogemusega eestlaste kui ka eri riikidest pärit välismaalastest vilistlaste järele. Sektori kiire kasv, ekspordivõime ja majandusnäitajad kõnelevad ilmekat keelt, et senised panused ongi mitmekordse tulemuse juba riigile tagasi andnud. IT-magistrikavade välismaalastest vilistlastel on Eestisse tööle jäämise maht kasvanud kohati lausa 80 protsendi lähedale. Kohalikel ettevõtetel on neid inimesi hädasti vaja. Oma suuresti Eesti riigi kulul saadud magistrihariduse maksavadki nad kinni juba esimese tööaasta maksutulude ja Eesti ettevõtete eduga.

Eesti keele tähtsus kõrghariduses

Eesti keele enda arengule ei aita kaasa käskude jagamine: doktoritööd olgu kirjutatud eesti keeles; igale maailma teadusterminile tuleb leiutada eestikeelne vaste (kes leiutab?); kõik välisõppejõud õppigu ära eesti keel ja õpetagugi ainult eesti keeles, kui tahavad siia riiki tulla...

Keelt võiks tähtsustada hoopis positiivsemate meetmetega. Tagades, et keeleõpet pakutakse piisavalt, et oleks välismaalasi aktiivselt kaasavaid eesti kultuuriüritusi, toetades eestikeelset terminiloomet, kõrgkooliõpikute kirjutamist jne. Teiste keelte oskus on hea ka emakeele seisukohast. Kuid raske on lihtsalt käed puusa lüüa ja nõuda välisõppejõududelt lisatööd, kui paljud meie välisõppejõud töötavad 60 tundi nädalas ja seda kõrghariduse üldise alarahastuse tingimustes.

Kahjuks ei ole riiklik rahastusbürokraatia suutnud eestikeelset õpet toetada. Ehe näide ühiskonda parimal viisil teenivast õppest on suured, tasuta, kõikidele elanikele (lapsest raugani) suunatud avalikud internetipõhised kursused (MOOCid). Programmeerimise eestikeelsetel kursustel, mida on korraldatud juba üle 15 korra, on kokku osalenud ligi 20 000 inimest. Seejuures on kursustel saavutatud stabiilne, rahvusvaheliselt rekordiline umbes 66-protsendiline lõpetamise edukus. Mitusada osalejat on olnud välisriikidest, Euroopast kuni USA, Kanada, Brasiilia ja Austraaliani. Hoolimata mitmeaastasest pingutusest ei ole meil õnnestunud nende kursuste korraldamiseks rahastajat leida. Õhinapõhiselt alustanud õppejõudude ramm on raugenud ning ilmselt peab need kursused ära lõpetama. Ees seisab mõtlemispaus, kellele ja miks sellist eestikeelset täienduskoolitust vaja võiks olla ning kas selleks Eesti riigis raha leidub. Peame endale tunnistama, et riigile ei ole seni lihtsalt korda läinud ei teema ise (IT on tähtis kõigile) ega eesti keele argumendid.

Alarahastuse tingimustes peab küsima, millal on Eestis vaja õpetada mingit teemat ja valdkonda ning millised on üldse kvaliteetse hariduse eeldused. Eesti ei suuda ega peagi miljoni eestlasega kõiki teadussuundi katma. Ainult mõne Eesti ülikooliga ei saagi me alati katta kõiki tärkavaid vajalikke valdkondi. Mõnigi senine tugev Eesti teadussuund hääbub senise liidri kadumisega, kui nad ei ole suutnud endale järelkasvu tekitada. Kuid see ei tähenda, et peame ebakvaliteetset teadust toetama. Heal teadlasel on suuremad eeldused vahendada maailma teadust ning õpetada järelkasvu paremini tuleviku tundmatute olukordadega toime tulema. Hariduse ja teadmise seisukohast on tähtis näha head teadust ühes kontekstis ja osata seda korrata uues kontekstis.

Nii tuleb meil, nagu kõigil teistel maailma tippülikoolidel, alati tagada akadeemiline verevahetus ning uute inimeste näol vajalikke lootustandvaid suundi ja ideid sisse tuua. Piirdudes ainult oma ülikooli kasvandikega, tekib akadeemiline konnatiik, mis pärsib noorte pealetuleku kiiresti. Hea meelega värbame Eestisse tagasi ka rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisi eestlasi ja nende teistsuguseid kompetentse, kui selleks on vähegi võimalusi. Isegi olen Eestist kokku 14 aastat eemal viibinud. Kuid ka väljast tagasi tulevate eestlastega ei kata ikka kõiki vajalikke kitsamaid kompetentse. Kui otsida mõne teadusvaldkonna jaoks uut eksperti ja eestvedajat, siis esimene küsimus ei ole, kui hästi ta eesti keelt räägib.

Eesti keele väärtustamine sõltub ennekõike meie kodusest kasvatusest, koolist ja gümnaasiumist. Riik saab sellele üldise kõrghariduse tasemega kõvasti kaasa aidata. Kui suudame tagada Eestist akadeemilise järelkasvu ning kõrghariduse ja teaduse pideva arengu, siis suudame ülikoolis ka eesti keeles õpetada. See sõltub rohkem ülikooli üldisest tasemest kui mõnede ainete ja õppekavade õppekeelest. Ülikooli rahvusvahelistumist saab ellu viia viisil, mis toetab Eesti kestlikkust ja keele säilimist, samas tagades eestlastele kvaliteetse kõrghariduse.