Rannar Park

FOTO: Erakogu

Kuulen enda tundides vähemalt korra-kaks päevas mõne roppuse, õnneks veel siiani mitte minu pihta suunatuna. Sellegipoolest olin alati natukene segaduses, kui midagi taolist klassis kõlas. Just nimelt olin segaduses – see segadus on nüüdseks asendunud kurva tõsiasja nentimisega, mille tõi välja üks kolleeg, kui jäime kunagi garderoobis vestlema: «Õpetaja pole juba aastaid olnud autoriteet, vanemad samamoodi. Autoriteedi leiab vaid väljaspool kooli ja kodu – sõprade seast.» kirjutab Kadrioru saksa gümnaasiumi õpetaja Rannar Park. 

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Kord üheksandas klassis tundi oodates lipsas mul üle huulte üks «pikantsem» fraas. Õpetaja astus pärast seda klassi ukse juurde, et meid kõiki klassi lasta. Punastasin veel hea kümme minutit pärast seda juhtumit. Praegu seda lõiku kirjutades olen kuulnud teiselt poolt seina aga korduvalt sõnu, mis tekitavad paratamatult küsimuse, kas tegemist on kooli või madruste puhketoaga, sest viimase kümne minutiga olen kuulnud sealt nii palju «vängeid» väljendeid, et sõrmedel lugemine läks sassi ja vaja on appi võtta varbad.

Tahaks öelda, et tegemist on esimese korraga ja kirjutan praegu kõike seda silmad ahastusest vees. Kahjuks aga tean, et uuel nädalal läheb töö edasi samaviisi ja olukord ei paista lahenevat ega leebuvat veel nii pea. See, kui ma kuulen kõrvalklassidest seda, kuidas õpetajate kallal võetakse vihasemalt ja rõlgemalt kui ükski klient tegi seda mu eelmises töökohas, ei tohiks olla aga normaalsus.