Kätlin Konstabel

FOTO: Margus Ansu

Lugusid, kus lapsed vaimselt ja füüsiliselt vägivallatsevad üksteise või õpetajate kallal, on alati masendav lugeda. Esmapilgul võibki tunduda, et probleemi taga on õpilaskeskne lähenemine. Ometi tähendab viimane ju õigupoolest seda, et lapsest peab lähtuma tema targemaks aitamisel, mitte et laps võib koolis kellele iganes liiga teha. Klassis, kus esineb mis iganes vormis vägivalda ükskõik kellel kallal, ei saa keegi targemaks, sest kõigi fookus on sellel, kuidas emotsionaalselt kuidagi olukorraga hakkama saada.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Lahenduste otsimisel tuleb vaadata koolimajast väljapoole. Seda, millist suhtlemiskultuuri ja normaalsust meie, täiskasvanud, lastele oma käitumisega – mitte muretsev-tüütu moraalilugemise ja õiendamisega! – ise iga päev edasi anname. Kodus ja tänaval, päriselus ja internetis. Võtmeküsimus on lihtne: kas lapsed saavad meilt teadmisi, kuidas oma emotsioonidega ja teiste inimestega ettetulevate erimeelsustega toime tulla nii, et probleemid saaks lahendatud, me ise ja kaasteelised jääks terveks. Napid suhtlemisoskused või see, kui enda vaimne stabiilsus ei ole parim, ei ole vabandus – oskusi on tahtmise korral võimalik õppida, vaimset tervist saab turgutada.

Ole viisakas, ütleme lapsele. Aga kui anname lapsele parima käitumisõpiku ja ise näitame samas oma tegude ja olekuga, et teiste heaolu ning see, et nad saaks meiega suheldes meeldiva kogemuse, meile üldse korda ei lähe, siis millise loogika alusel peaksime arvama, et laps peab viisakust kuidagigi oluliseks? Jah, küllap ta mõne käitumistarkuse raamatust pähe õpib, aga koos klausliga, et seda peab kasutama ainult siis, kui muidu järgneb karistus. Viisakus on heal juhul püüne peal näitamiseks, nurga taga ja kodus võib teha mida iganes – see on suhtumine, mida hoiab elus totter uskumus sellest, et enese tunnete, mõtete ja kogu olemuse väljendamine alati ja igal moel on kiiduväärne asi.