Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/08/10/4366145t1h8438.jpg)
/nginx/o/2019/01/22/11732459t1hc36b.jpg)
Lugusid, kus lapsed vaimselt ja füüsiliselt vägivallatsevad üksteise või õpetajate kallal, on alati masendav lugeda. Esmapilgul võibki tunduda, et probleemi taga on õpilaskeskne lähenemine. Ometi tähendab viimane ju õigupoolest seda, et lapsest peab lähtuma tema targemaks aitamisel, mitte et laps võib koolis kellele iganes liiga teha. Klassis, kus esineb mis iganes vormis vägivalda ükskõik kellel kallal, ei saa keegi targemaks, sest kõigi fookus on sellel, kuidas emotsionaalselt kuidagi olukorraga hakkama saada.
Lahenduste otsimisel tuleb vaadata koolimajast väljapoole. Seda, millist suhtlemiskultuuri ja normaalsust meie, täiskasvanud, lastele oma käitumisega – mitte muretsev-tüütu moraalilugemise ja õiendamisega! – ise iga päev edasi anname. Kodus ja tänaval, päriselus ja internetis. Võtmeküsimus on lihtne: kas lapsed saavad meilt teadmisi, kuidas oma emotsioonidega ja teiste inimestega ettetulevate erimeelsustega toime tulla nii, et probleemid saaks lahendatud, me ise ja kaasteelised jääks terveks. Napid suhtlemisoskused või see, kui enda vaimne stabiilsus ei ole parim, ei ole vabandus – oskusi on tahtmise korral võimalik õppida, vaimset tervist saab turgutada.
Ole viisakas, ütleme lapsele. Aga kui anname lapsele parima käitumisõpiku ja ise näitame samas oma tegude ja olekuga, et teiste heaolu ning see, et nad saaks meiega suheldes meeldiva kogemuse, meile üldse korda ei lähe, siis millise loogika alusel peaksime arvama, et laps peab viisakust kuidagigi oluliseks? Jah, küllap ta mõne käitumistarkuse raamatust pähe õpib, aga koos klausliga, et seda peab kasutama ainult siis, kui muidu järgneb karistus. Viisakus on heal juhul püüne peal näitamiseks, nurga taga ja kodus võib teha mida iganes – see on suhtumine, mida hoiab elus totter uskumus sellest, et enese tunnete, mõtete ja kogu olemuse väljendamine alati ja igal moel on kiiduväärne asi.
Lapsed on pahad, sest ropendavad ja ilguvad koolis kellegi välimuse, asjade või nime kallal? Tihti aga kritiseerivad tema muidu igati ontlikud vanemad kodus samal moel ümbritsevate neidsamu tunnuseid või vaimutsevad sotsiaalmeedias nende inimeste kalla, kes neile parasjagu mingi suvalise käitumise või vaadete poolest ei meeldi. Ei, lapse ropp suu ja ülbitsemine kodus ja koolis ei meeldi vanematele, nad on õigupoolest päris õnnetud, aga kuna hoolimatut suhtlemisstiili on päris- ja virtuaalruumis nii palju, siis valdab neid abitus. Teha selgeks lapsele, et käitugu kogu maailm ühte moodi, sina pead kasvõi eneseväärikuse säilitamise nimel käima teist teed, seda suudavad vaid vähesed ja igal juhul on see tohutult raske.
Jah, õpetajaid võib natuke aega aidata lihtne lahendus: palkame kõigisse koolidesse turvamehed ja saadame õpetajad võitluskunstide kursustele, musta vööni välja. Palku saab proovida teoorias ka tõsta nii palju, et ühel hetkel vaatavad siis lapsed õpetaja kui pooljumala poole ega julge piiksatadagi. Ehk tuleks aga hoopis tõsisemalt ühiskonnas arutamisele võtta, mille õpetamine peaks olema kooli ja mille õpetamine eelkõige kodu pärusmaa ning kuidas ja kes peaks kodusid toetama? Või võtame omaks suhtumise, et seksist, surmast, raha ja inimestega viisakast ümberkäimisest peame rääkima koolis, sest kodud nagunii ei oska? Lahendused, mis võtavad vanematelt ära kõik kohustused lapse eluks ette valmistamisel teevad nad abituks ja tekitavad ka masendust, sest enamik vanemaid tahab ja natukese julgustamise peale ka oskab oma last ühtaegu nii hoolival moel armastada kui iseseisvust pakkuda.