Juhtkiri: kool vajab positiivset diskrimineerimist

Koolivägivald. Foto on illustratiivne. Foto: Youbrink.ru

Uuringud näitavad, et arvestatav osa eesti õpetajatest kannatab laste ja lastevanemate poolse vaimse ja füüsilise vägivalla all. Eriti kipuvad huligaansuste, ähvarduste, solvangute ja ahistamise ohvriks langema nooremapoolsed õpetajad. Esiteks peab kohe rõhutama, et kui inimene ei ole võimeline end klassi ees sõnadega kehtestama, ei ole tema koht koolis. Samas peab õpetajavastase vägivalla puhul möönma, et antud teema kätkeb endas erinevaid nüansse. Meie vasakpoolsetele meeldib rõhutada, et kõik on võrdsed. See suund on domineerinud viimastel aastatel ka meie hariduspoliitikas, tuues kaasa näiteks pedagoogide palkade võrdsustamise, mis aga vaatab mööda asjaolust, et inimesed pole oma pühendumuselt, võimetelt ja tulemuslikkuselt võrdsed. Ka kool peaks rohkem arvestama individuaalsete eripäradega, sest üks inimene sobib õpetama algklasse, teine keskastet ja kolmas gümnasiste.

Sama kehtib ka õpilaste kohta. Kui hariduslike erivajadustega õpilasi vägisi tavaklassides hoida, mandub meie kool lõpuks hooldekoduks. Kuid maailma ja Euroopa mastaabis väga väikese rahvana peame võrdsusdogmade jutlustamise asemel olema huvitatud sellest, et ei kannataks meie kõige teravama tipu areng. Näiteks meie põhjanaabrite juures Soomes, keda nii mõnigi arvamusliider meile hariduse vallas senini eeskujuks toob, on keeleõppes keelatud õpilaste tasemerühmadeks jagamine, kuna see polevat korrektne. Aga pole mõtet pead jaanalinnu kombel liiva alla peita – nagu õpetajad, erinevad ka õpilased oma võimekuse poolest.

Võrdsus seisnegu mitte kõigi mehaanilises ja bürokraatlikus võrdsustamises, vaid kõigile võrdsete arenguvõimaluste loomises.

Rääkides vägivallast õpetajate vastu, jõuame eesti koolisüsteemi Achilleuse kannani, milleks on poisid. Iseenesest on see meie piirkonnale omane sotsiokultuuriline fenomen, et suurema osa õpetajaskonnast moodustavad naised. Selles pole midagi halba, kuid see domineerimine toob kaasa erineva suhtumise poistesse ja tüdrukutesse. Kui meie koolisüsteemis koheldaks poisse ja tüdrukuid ühtemoodi, peaksid ka nende õpitulemused ja akadeemiline edukus ning käekäik tulevikus võrdsed olema. Kuid ei ole. Meie koolisüsteem on tüdrukute poole kaldu ega arvesta poiste ja tüdrukute arenguerisustega. Võrdsus seisnegu mitte kõigi mehaanilises ja bürokraatlikus võrdsustamises, vaid kõigile võrdsete arenguvõimaluste loomises.

Nagu mainitud, on meie koolisüsteem naistekeskne. Kuid mitte ainult meie oma, sest sama fenomeni kohtab ka teistes protestantliku kultuuritaustaga maades. Üks eesti kooli väljakutse on meeste toomine õpetajaks. See lubaks lahendada ka koolides lokkavaid distsipliiniprobleeme. Meie kool vajab sooliste stereotüüpide murdmist nii poiste kui meeste puhul. Ja kui vaja, ka niinimetatud positiivset diskrimineerimist.