Tõepoolest, kui vaadata parempoolseteks ja rahvuslikeks sildistatud nn populistlike liikumiste programme, siis on seal väga palju vasakpoolset. Eriti mis puudutab majandus- ja sotsiaalpoliitikat. Hea näide on Marine Le Pen ja tema Rahvusrinne, mis nõuab Prantsusmaa pankade riigistamist ja mille tuliseimad toetajad elavad piirkondades, kus varem sama tuliselt Prantsuse Kommunistlikku Parteid toetati. Vaadake või Hénin-Beaumonti linna, mis enne oli Prantsusmaal kõige kommunistlikum, nüüd kõige Le Peni meelsem. Ja kui vaadata meie enda ajaloos tagasi, siis vapside põhilised toetajad oli 1930ndatel linnatöölised, kes eelmistel kümnenditel olid toetanud kommuniste. Kuna nn populistide valijad on oma majandus- ja sotsiaalpoliitilistelt ootustelt vasakpoolsed, siis ei ole ime, et nendel uutel tulijatel tekib kokkupõrge sotsidega, kes sama valijasegmendi toetust himustavad. Sellest kogu räpane PR ja mudaloopimine ning jalahoobid pehmesse kohta, mis selle heitlusega kaasas käivad.
Kui vaadata meie EKREt, siis tekib samasugune déjà-vu-tunne. Oli kunagi erakond nimega Res Publica, mille eesotsas olnud võimu järele janunevad noored demagoogid kütsid eespool nimetatud lihtrahva establishment’i vastu üles ja saavutasid valimistel nii kõva tulemuse, et seda ei saanud eirata. Vanad olijad võtsid Res Publica valitsusse ning nende valijal tekkis võimalus võrrelda, kas uued kaikamehed saavad paremini hakkama. Tuli välja, et vahet pole või välja kukub isegi halvemini, ning nüüdseks on Res Publica nimeline erakond juba ammu prügikastis.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/03/11693836t1hb9b8.jpg)