Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Juhtkiri: EKRE déjà-vu’d (126)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
EKRE meeleavaldus Toompeal rändepakti vastu. Kõnekoosoleku alguses mikrofoni haaranud eurosaadik sotsiaaldemokraatide nimekirjas riigikokku kandideeriv Indrek Tarand sai meeleavaldusel osalenutelt peksa. Tallinn. 26NOV18.
EKRE meeleavaldus Toompeal rändepakti vastu. Kõnekoosoleku alguses mikrofoni haaranud eurosaadik sotsiaaldemokraatide nimekirjas riigikokku kandideeriv Indrek Tarand sai meeleavaldusel osalenutelt peksa. Tallinn. 26NOV18. Foto: Erik Prozes

Aastalõpuintervjuus Arterile (vt «Mihhail Lotman: vahel tundub, et eestlased ei tunne end Eestis peremeestena», Arter 29.12.18) lausus Mihhail Lotman ühe huvitava fraasi, kui talt küsiti, mida peale hakata populistlike liikumiste pealetungiga läänes. Professor märkis, et traditsiooniline poliitika on küll suurel määral pankrotistunud, kuid nn populistlikel liikumistel pole mingeid uusi ideid, vaid kõik on juba emba-kumba, kas Natsi-Saksamaal või Nõukogude Liidus ära proovitud ja seal halvasti lõppenud.

Tõepoolest, kui vaadata parempoolseteks ja rahvuslikeks sildistatud nn populistlike liikumiste programme, siis on seal väga palju vasakpoolset. Eriti mis puudutab majandus- ja sotsiaalpoliitikat. Hea näide on Marine Le Pen ja tema Rahvusrinne, mis nõuab Prantsusmaa pankade riigistamist ja mille tuliseimad toetajad elavad piirkondades, kus varem sama tuliselt Prantsuse Kommunistlikku Parteid toetati. Vaadake või Hénin-Beaumonti linna, mis enne oli Prantsusmaal kõige kommunistlikum, nüüd kõige Le Peni meelsem. Ja kui vaadata meie enda ajaloos tagasi, siis vapside põhilised toetajad oli 1930ndatel linnatöölised, kes eelmistel kümnenditel olid toetanud kommuniste. Kuna nn populistide valijad on oma majandus- ja sotsiaalpoliitilistelt ootustelt vasakpoolsed, siis ei ole ime, et nendel uutel tulijatel tekib kokkupõrge sotsidega, kes sama valijasegmendi toetust himustavad. Sellest kogu räpane PR ja mudaloopimine ning jalahoobid pehmesse kohta, mis selle heitlusega kaasas käivad.

Kui vaadata meie EKREt, siis tekib samasugune déjà-vu-tunne. Oli kunagi erakond nimega Res Publica, mille eesotsas olnud võimu järele janunevad noored demagoogid kütsid eespool nimetatud lihtrahva establishment’i vastu üles ja saavutasid valimistel nii kõva tulemuse, et seda ei saanud eirata. Vanad olijad võtsid Res Publica valitsusse ning nende valijal tekkis võimalus võrrelda, kas uued kaikamehed saavad paremini hakkama. Tuli välja, et vahet pole või välja kukub isegi halvemini, ning nüüdseks on Res Publica nimeline erakond juba ammu prügikastis.

Ja kui uurida EKRE värsket programmi ja selle enim tähelepanu pälvinud punkte, siis tuleb kohe meelde, et veel mitte kaua aega tagasi müttas Eesti poliitikas siinsete populistide kroonimata kuningas, kelle protežeed praegu Eestit ja selle pealinna valitsevad. Ka tema oli – nagu Mart Helmegi – kunagi hästi 20. sajandi ajalugu õppinud. Ta teadis, et kõige suurepärasemad ja lihtsamad valimisloosungid olid omal ajal bolševikel. Ikka «Töölistele tööd!», «Talupoegadele maad!» ja nii edasi. Lubas ka palku ja pensione mitmekordistada, kõigile end solvatuna tundjatele nende solvajatele koha kätte näidata ja veel palju muid imesid maa peal korda saata. Ei ole midagi uut siin päikese all...

Kuna nn populistide valijad on oma majandus- ja sotsiaalpoliitilistelt ootustelt vasakpoolsed, siis ei ole ime, et nendel uutel tulijatel tekib kokkupõrge sotsidega, kes sama valijasegmendi toetust himustavad.
Tagasi üles