Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Suur aastalõpuintervjuu! Mihhail Lotman võtab aasta kokku: «Vahel tundub, et eestlased ei tunne end Eestis peremeestena.» (11)

Mihhail Lotman. Foto: Eero Vabamägi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Evolutsiooni tulemusel on välja kujunenud, et halvad uudised on inimestele olulisemad kui head. Mihhail Lotman rõhutab Arterile antud intervjuus, et nii lõppeval aastal kui kui ka Eesti elus tervikuna on palju rohkem head kui halba.

Detsembris on kombeks teha aastast kokkuvõtteid. Seda teevad nii meedia ja mitmesugused organisatsioonid kui ka lihtsalt need, kes tahavad mõista, kuidas viimased 12 kuud nende elus peegelduvad. Tõenäoliselt pakub näiteks Facebook teile vaadata videot oma aasta jooksul tehtud postitustest. 2018. aastal juhtus Eestis ning kogu maailmas nii mõndagi. Tšakrad ja rändekompakt, Merkel ja Eesti 200, Tarand ja Trump – Mihhail Lotman teeb möödunud kuudest kokkuvõtte.

-Millised sündmused teie enda elus kõige meeldejäävamad olid?

Enda elus... Esiteks, ma avaldasin raamatu («Eesti silbilis-rõhulise rütmika jooni: neliktrohheus ja -jamb 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses», koos Maria-Kristiina Lotmaniga – toim). Mul ilmus pärast seda veel mitu tööd, kuid see uurimus nõudis 15 aastat tööd. See on väga põhjalik, väga igav... (Naerab.) Siis lõime mina ja teised, kes on väga rahulolematud suundumustega Eesti hariduses, eriti kõrghariduses, Tartus Vaba Akadeemia. See on tegutsenud pool aastat, olen väga rahul. Probleeme leidub palju, erialaõpe on päris õudseks muutunud ja süvaõpet on raske saada...

-Aga see hägustumine ongi tänapäeval igasugustesse arengukavadesse sisse kirjutatud. Töötasin paari aasta eest Tallinna Ülikoolis ja meie juures käisid igasugused ülikooliametnikud, kes näitasid oma Powerpointi ja rääkisid, et tänapäeva tudeng peabki õppima veidi semiootikat, veidi õigust, veidi infotehnoloogiat jne. Lühidalt öeldes, tudeng õpib kõike ja tegelikult mitte midagi.

Just nimelt. Teine probleem on, et Eesti kõrgharidus muutub aina mitte-eestikeelsemaks. Kui meil ei ole omakeelseid erialakeeli, siis on see eesti kultuurile suur kaotus. Eesti keel muutub nõnda olmekeeleks. À la «200 grammi vorsti, palun! Aga mina tahan, et eesti keel oleks midagi enamat. Minu unistus on, et eesti keelest tõlgitaks teaduskirjandust. Paar minu artiklit on tõlgitud eesti keelest ja ma olen väga uhke selle üle. Need artiklid ise polegi mulle nii olulised, tähtis on fakt, et teadusartikkel tõlgiti eesti keelest.

Meie Vaba Akadeemia on seni tegutsenud pilootprojektina, kuid ükski kutsutud teadlane pole meile ära öelnud. Meil on olnud suurepärased ja unikaalsed loengud astronoomiast, itaalia kultuurist, klassikalisest filoloogiast, ladinakeelsetest tekstidest ja muust, mida ülikoolis ei saa süvitsi õpetada. Mina ise õpetan vene kultuuri, mis on täiesti unikaalne. Alustan sõjaväest ning lõpetan religiooni ja luulega. Huvilisi on palju. Tudengid tulevad ja tahavad saada head haridust.

-Kas te ise õpetate juba inglise keeles?

Tartu Ülikoolis jah, Tallinna Ülikoolis mitte. Inglise keeles tuleb ka loenguid lugeda. Ma õpetan inglise keeles doktorante, kes on tublid. Nad on pärit üle terve maailma, väga tore rahvusvaheline seltskond.

-Kas võib öelda, et inglise keel surub aegamööda ja vaikselt eesti keele ülikoolist välja?

Ma ei tahaks nii resoluutselt öelda. Ta ei suru välja, aga vähendab eesti keele ruumi ülikoolis. Halb on see, et ülikoolid on vaesed. Statistika näitab, et Eestis kulutatakse ühe teadlase peale palju vähem kui Rootsis või Soomes. See tähendab, et andekad noored sõidavad ära. Mina näen oma missiooni selles, et noored jääksid Eestisse või tuleksid tagasi. Vägisi seda muidugi teha ei saa. Ka mul endal oli suurepärane võimalus jääda Ameerikasse. Aga mul on selline rumal asi nagu missioonitunne – tundsin, et minu õpilased on siin.

-Kui Tallinna Ülikoolis töötasin, siis juhtus pidevalt, et õppejõud istuvad laua taga, kümme eestlast ja üks ameeriklane, kes on küll viimased 15 aastat siin elanud ja töötanud, aga pole viitsinud sõnagi eesti keelt ära õppida, ja nii toimusidki kõik koosolekud inglise keeles. Kas see on teile tuttav olukord?

Ei, meie koosolekud on alati eesti keeles. Sellel, kes ei oska eesti keelt, on tõlk kaasas.

-Kas see on meie endi süü, et me ei oska end kehtestada ja anname eesti keele positsioonid kergekäeliselt ära?

Ütlen veel kord: see, et õpetatakse ka inglise keeles, on okei, aga see ei tohi olla eesti keele arvel. Samas on hea, et ka eesti tudengid külastavad ingliskeelseid loenguid, sest neil on tarvis võõrkeelset terminoloogiat tunda.

Kuid see kõik on missioonitunde ja finantseerimise asi.

-Kas missioonitundest jääb puudu?

Järjest vähem ma seda näen. Kõik peavad silmas oma karjääriredelit ja edukust. Ma ei taha seda hukka mõista. Teadlaste puhul häirib mind rohkem teine asi, see, et nad ei ole eriti huvitatud teadusest endast ja – õudne öelda – tõest. Nad on huvitatud kraadidest, tsiteeritavusest...

-Oma töökohast.

Töökohast ja nii edasi. Võib-olla on see nõukogude aja tagajärg. Kuna keskkond oli nii valelik, siis tõde oli see allikas, mille järele sa janunesid. Tugevat tõejanu näen ma noortel palju vähem.

-Mis teile Eesti ühiskonnas kõige enam muret teeb?

Miks me oleme nii negatiivsed ja räägime halbadest asjadest?

-Sest inimesi huvitab negatiivne rohkem.

Ma arvan, et Eestis on palju positiivset, seda on oluliselt rohkem kui negatiivset.

Tagasi üles