Norrast ostetud CV90 toetussoomukiteks ümber ehitamine toppab, sest masinate tootjafirma keeras varuosade saamise võimaluse teistele kinni.  

FOTO: Ardi Hallismaa/kaitsevägi

Ka meie tundsime end riskide realiseerumisel pettununa, kirjutab kaitseministeeriumi kaitseplaneerimise asekantsler Meelis Oidsalu vastuseks Postimehe juhtkirjale «Tallinna talv kaitseministeeriumis» (PM 3.01).

Kaitse-eelarve peab olema kulutatud läbipaistvalt ja mõistlikult, sestap tänan Postimeest lahingumasinate CV90 toetusmasinate teema põhjaliku käsituse eest.

Kõik senised tegevused lahingmasinate toetusmasinate hankel on tehtud täies teadlikkuses võimalikest riskidest ning silmas pidades riigihangete seaduse aluspõhimõtteid, mille järgi peavad hanked olema korraldatud nii, et need soosiks konkurentsi ja oleks võimalikult läbipaistvad ja neid printsiipe rakendatakse selliselt, et maksumaksja jaoks oleks tulemus soodsaim.

Et väitele liha luudele kasvatada, mõtelgem korraks sellele, mis oleksid olnud muud võimalikud arengustsenaariumid hanke läbiviimisel ja nende riskid.

Lähme tagasi päris algusesse. Kas CV90 platvormi soetamine toetusmasinate tarbeks Norralt oli üldse tark tegu? Hind oli soodne, tegemist on juba varemalt hangitud lahingmasinatega CV9035 peaaegu identsete platvormidega. Seetõttu oli olemas kindlus, et toetusmasin on maastikul sama võimekas kui lahingumasin, millele ta peab lahingus järgnema ning ühtsel platvormil masinaparki on lihtsam hallata nii varuosade kui teadmuse poolest. Platvormide vajadusel uuesti rahaks tegemisega ei ole ka probleemi, sest CV90 on kasutuses paljudes riikides ja järelturg olemas.

Kas platvormi eelvalik andis eelised selle platvormi tootjale? Jah, andis. Täpselt nii, nagu mõne muu platvormi valik oleks andnud ümberehituse hankeks eelised mõne teise platvormi tootjale.

Protseduuriliselt täiesti seaduslik variant oleks olnud asuda platvormi tootjaga läbirääkimistesse, mille peamine objekt oleks olnud tehingu hind. Milline oleks olnud sellisel juhul tootjafirma valmidus üldse midagi läbi rääkida? Ja milliseid etteheiteid Eesti ettevõtetele konkureerimisvõimaluse andmata jätmise kohta oleksime pidanud siis täna õigustama?

Toetussoomukite ümberehituse hankeks ette nähtud 30 miljonit eurot on viimaste aastate rahaliselt suurim võimalus Eesti kaitsetööstusele teha ise midagi valmis Eesti kaitse jaoks, mitte ainult vahendada. Me ei teinud otsust avatud hankeks mitte hirmust tänasest veelgi suurema kriitika ees, see oli teadlik hankepoliitiline valik anda ka Eesti ettevõtjatele võimalus ühes lähiajaloo suurimas ja keerulisemas kaitsehankes.

Meile teadaolevalt saavad mõned välismaised ettevõtted varuosi ka sellistel tingimustel, nagu tänaseks luhtunud hange seda ette nägi. Lootsime seda tarnemudelit rakendada ka nüüd. Kui lootus põhineb pretsedendil, siis on ta midagi enamat kui lohutus. Riski realiseerumisel tundsime ka meie end pettununa, aga mõnikord tulebki riigiametnikul mingite põhiväärtuste eest seistes kahjuks kehvasti tunda, et riigi raha kulutamisel valikuvõimalusi lahti hoida.

Turuosalise erinevate käitumismudelite spekulatsioonidele me ühtegi hanget ei täna ega tulevikus rajama ei hakka. See, et suured kaitsehanked tekitavad vaidlusi, kohtuasju ja mitmekülgset diskussiooni, on kahjuks tavapärane. Seadusega seatud piiranguid arvestades peavad sellised tehingud olema vajadusel allutatud ka avalikule järelevalvele.

Minu ülesanne sõjabürokraadina on tagada, et Kaitsevägi saaks sõjapidamiseks mõistliku raha eest parimad vahendid ja seda nii, et me ühiskonna alusväärtused, milleks muuhulgas on turuosaliste võrdne kohtlemine ja konkurentsivõimaluste tekitamine, oleksid kaitstud. Nende, teinekord konfliktsete väärtuste kaitse on nagu tasakaaluharjutus, kus suurt emotsionaalsust lubada ei saa.

Üks on kindel, kaitsevägi saab enda lahingumasinatele vajalikud toetusmasinad.