Juhtkiri: talv kaitseministeeriumis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskealistele ja vanematele inimestele on eelmistest kümnenditest tuttav lause: talv algas ootamatult. Varem, kui meie talved olid lumerohkemad, võis seda lauset detsembri alguses, kui maha oli sadanud esimene lumi ja linna liikluses tekkinud kaos, lugeda ajalehtedest ning kuulda uudistesaates kõrgete Tallinna linnaametnike suust. Ikka pobises mõni munitsipaalametnik õhtuses «Aktuaalses kaameras», et sel aastal saabus talv jälle ootamatult. Ehkki see, et detsembris algab põhjapoolkeral talv ning lumi on sel ajal tavaline nähtus, on selge juba meie algklassiõpilastel.
Talved pole meil enam need, mis vanasti, ent võib öelda, et 1990ndate ja nullindate ootamatu Tallinna talv kordus kaitseministeeriumis. 2016. aasta algul tuli uudis, et Eesti on saanud Norrast võileivahinnaga 37 soomukikeret, mis kavatsetakse kohendada toetusmasinateks. Nagu kombeks, pruugivad Eesti poliitikud ja ametnikud selliseid ettevõtmisi isiklikuks PRiks. Ka toona pajatati, milline suurepärane diil see on, kuidas see tugevdab meie kaitsevõimet ning millise tähtsa lüli moodustab meie loodavas soomusmanöövervõimes. Leidus siiski kriitikuid, alates nendest, kes on traditsiooniliselt manitsenud, et seda võimekust tuleb hakata ehitama tankidest, aga kõlasid ka konkreetsemad hoiatused, et see hange mängib trumbid kätte ühele suurele kaitseettevõttele, kes küsib monopolina kõvasti kõrgemat hinda, kui on plaaninud maksta kaitseministeeriumi bürokraadid, ajades lõhki soomusmanöövrivõimekuse arendamiseks plaanitud rahasumma.
Toona anti kaitseministeeriumist mõista, et tegu on pehmelt öeldes jamaga ning tehingust ilma jäänud suure kaitseettevõtte esindaja kadedusega. Nüüd, kaks aastat hiljem on selge, et hoiatus oli asjakohane, ning jääb kaks igipüsivat küsimust: «Kes on süüdi?» ja «Mida teha?». Vastutust ei taha meil võtta keegi. Eestis on poliitikutel ja ametnikel kombeks au ja kuulsus privatiseerida, vastutus altminekute eest aga natsionaliseerida. Süüdi on kas mitte keegi või kõik, mis tähendab siiski seda esimest.
Kuid see polegi praegu peamine, tähtsam on, mida hakata peale Tapal seisvate soomukikeredega ning kuidas saavutada püstitatud eesmärgid. Eesti ei ole mõni Pärsia lahe riik, mille sultani käes on kõik nafta- ja gaasileiukohad, mille tuluga võib ta vabalt ringi käia. Kui tahab, ostab lennukid ja tankid Ameerikast, kindralid Inglismaalt ning kahuriliha Pakistanist. Meie ressurss on piiratud, peame sellega arvestama. Eriti puudutab see riigikaitset, mis nii meie geograafilist asukohta kui ka maailmas viimasel kümnendil muutunud julgeolekuolukorda arvesse võttes on praegu võtmetähtsusega. See omakorda tähendab, et me vastavad riigiametnikud ei tohi olla nagu vene lukksepad, kes rahvusvahelise kosmosejaama auke täis puurivad.
Eestis on poliitikutel ja ametnikel kombeks au ja kuulsus privatiseerida, vastutus altminekute eest aga natsionaliseerida.