Tõnis Saarts: hüvasti, postkommunistlik Eesti!

Siim Kallas ja Edgar Savisaar. Foto: TOOMAS HUIK / PM/EMF

Tänapäeva Eesti ühiskond on siirdeaja omast veelgi kirjum eluilmade kollaaž, kus polariseerunud identiteedid üksteisest üha kaugenevad, kirjutab Sirbis politoloog Tõnis Saarts. 

Eestis on postkommunistlik ajastu lõppemas. Oleme sisenemas hoopis teistsugusesse ühiskondlik-poliitilisse formatsiooni, millele ma täpset nimetust ei oskagi anda, kuid mis toob nii ühiskonnale, poliitikale kui ka majandusele kaasa täiesti teist laadi ülesandeid ja pingeid. Ometi, nii nagu kehtis ka postkommunismi kohta, et «me ei ehita uut ühiskonda üles kommunismi varemetele, vaid koos kommunismi varemetega», nii tuleb ka postkommunismijärgset Eestit mõtestada suuresti postkommunismi pärandi kaudu, kuigi oma põhiolemuselt on see juba teist tüüpi ühiskond.

Alljärgnevas essees vaatlengi, kuidas Eesti ühiskonna-, poliitika- ja majandussfääris käesoleva aastakümne alguseni domineerinud postkommunistlik alusloogika on järk-järgult mõranenud ja hakkab seljataha jääma (kuigi heidab veel pikki varje tänapäeva) ning kuidas oleme sisenemas uute pingeväljade ja sihiseadetega ühiskonda, mida võiks nimetada kas võrgustikuühiskonnaks või globaliseeruvaks Eestiks. Ometi on ka see arengutee tekitanud vastuhoovusi, mis võivad meid viia mingi väga omapärase Ida-Euroopa erimudelini, mis ei ole küll enam postkommunism, kuid siiski taas midagi erinevat tänapäeva läänest.

Killustunud ja tehnoloogia meelevallas ühiskond

Postkommunistlikke ühiskondi iseloomustasid üleminekureformidest ja geopoliitilistest orientatsioonimuutustest tingitud lahendamatud pinged, kus paljud ühiskonnagrupid ei suutnudki radikaalsete muudatustega kohaneda. 1990. aastate reformid, mille järellainetust oli Eesti ühiskonnas suuresti veel tunda 2000. aastate lõpuni, tekitasid üleminekuaja võitjate ja kaotajate vastasseisu, mis kõige paremini on leidnud väljenduse 2000. aastate alguse kahe Eesti metafooris. Kindlasti on paljud siirdeperioodi kaotajad (maaelanikud, venekeelne elanikkond, pensionärid jt) rahulolematud ka praegu, kuid ometi seletab siirdeajastu võitjate ja kaotajate kontseptsioon indiviidide ja eri ühiskonnagruppide hakkama saamist tänapäeva ühiskonnas järjest vähem.

Marju Lauristini ja tema kolleegide hiljuti ilmunud mahukas käsitluses sedastatakse, et ressursirikkus või -vaesus sõltub Eestis pigem kohanemisest uute tehnoloogiatega ning rahvusvaheliste suhtlusvõimaluste ärakasutamisest. Postkommunismijärgses ühiskonnas võrsuvad hoopis uued vastuolud nende vahel, kes soovivad muudatusi ja arengut veelgi kiirendada, näevad meie suuremas avatuses ja kultuurilises mitmekesisuses võitu kõigile, ning sellele vastuseisjate vahel, kes tahaksid rongi peatada või vähemalt suunata aeglasemale käigule ning näevad liigses kirjususes ning dünaamikas ohtu vanale harjumuspärasele Eestile. Kusjuures see, kumba leeri keegi kuulub, sõltub vaid osaliselt üleminekureformide pärandist: on nii ressursirikkaid avatusele orienteeritud vene noori kui ka üleilmastumist pelgavaid eestlastest väikeettevõtjaid, kes 20 aastat tagasi kuulusid võitjate põlvkonda, aga nüüd on potentsiaalsed EKRE valijad.

1990. aastate reformid, mille järellainetust oli Eesti ühiskonnas suuresti veel tunda 2000. aastate lõpuni, tekitasid üleminekuaja võitjate ja kaotajate vastasseisu, mis kõige paremini on leidnud väljenduse 2000. aastate alguse kahe Eesti metafooris. 

Postkommunistlikku ühiskonda iseloomustas sünkroonsus (kõik kogesid samu vapustusi ja reforme ühel ajal), eesmärgistatus (ihalus tagasi läände pöörduda) ja püüd üles ehitada uusi siduvaid identiteete (mida toetas ka traditsiooniline meedia, kus kõik said identiteediloomeks vajalikke diskursusi ja narratiive ammutada võrdlemisi ühtsest avalikust infoväljast). Nüüd on see kõik juba möödanik. Lauristin toob oma eespool viidatud raamatus välja, et täiesti erisugustes elavikes ja inforuumides viibivad rühmad ei saa enam üksteisest aru. Internetiajastul toiminud ühtse avaliku meediaruumi kadumine ja infoväljade progresseeruv killustumine on viinud veelgi suuremate põlvkondlike lõhede ning eri ressursirikkusega ühiskonnarühmade üksteisest kaugenemiseni. Kui siirdeajastul usuti, et vene elanikkonda on võimalik Eesti ühiskonda integreerida, siis Lauristini uurimus näitab seda, et kuigi sotsiaal-majanduslikus dimensioonis on etnilised lõhed tasandumas, siis väärtuste ja identiteedi osas on eristumine veelgi tugevam ja vastandlikum kui kümme-viisteist aastat tagasi.

Tänapäeva Eesti ühiskond on siirdeaja omast veelgi kirjum eluilmade kollaaž, kus polariseerunud identiteedid üksteisest üha kaugenevad. Paistab, et uute tehnoloogiate ja globaliseerumise võidukäigust võrsuvast võrgustiku­ühiskonnast pajatav Manuel Castells ja hedonistlikku indiviidikeskset «voolavat modernsust» kuulutav Zygmunt Bauman aitavad meie ühiskonnas toimuvat isegi paremini seletada kui postkommunistliku siirdeühiskonna olemust lahkavad teoreetikud.

Teistmoodi polariseerunud poliitikaväli

Postkommunistlike riikide poliitikat on alati iseloomustanud ebastabiilsus, usaldamatus võimuinstitutsioonide vastu, kompromissitus, nullsummamängud ning minevikuvarjudest ja üha uutest radikaalsetest reformidest tingitud polariseeritus.

Kuigi eeltoodu iseloomustab ka Eesti poliitikat, on siinne üldpilt paljuski teistsugune. Elame ilmselt ühes kõige paika loksunuma demokraatiaga ja edukaima reformitee läbinud Ida-Euroopa riigis, kus on üks piirkonna stabiilsemaid erakonnasüsteeme ja kõrgeimad usaldusnäitajad poliitiliste institutsioonide vastu. Ei kõla just tüüpilise postkommunistliku hädaoru moodi.

Veel kümme aastat tagasi, kui lugesin lääne sotsiaalteadlaste teoseid, mis kõnelesid üleilmastumise mõjudest (globaliseerumise võitjate ja kaotajate lõhe ilmumisest), eneseväljenduslike väärtuste esiletõstust (mille üheks väljenduseks on näiteks vähemuste õiguste ja keskkonnakaitseteemade aktualiseerumine), osalusdemokraatiast jne, siis tundusid need mulle otsekui jutustused teiselt planeedilt. Kiirus, millega Eesti poliitika ja ühiskond on viimase viie aastaga lähenenud postindustriaalse läänemaailma põhivoolule, on tähelepanuväärne.

Elame ilmselt ühes kõige paika loksunuma demokraatiaga ja edukaima reformitee läbinud Ida-Euroopa riigis, kus on üks piirkonna stabiilsemaid erakonnasüsteeme ja kõrgeimad usaldusnäitajad poliitiliste institutsioonide vastu. 

Endiste kommunistide õiguste ja minevikuõigluse jalule seadmise asemel peame identiteedipoliitilisi lahinguid vähemuste õiguse üle (kooseluseaduse ja soolise võrdõiguslikkuse alased vaidlused), vene vähemuse õiguste ja integratsiooni alaste vaidluste asemel on eeslavale trüginud pagulas- ja immigratsioonihirm, regionaalse ja varandusliku ebavõrdsuse asemel erutavad rahva meeli pigem keskkonnaprobleemid (Rail Baltic ja tselluloositehas). Eesti poliitikas on järjest enam esil konflikt liberaalsete ja rahvuslikku avatust toetavate ning konservatiivsete ja suletust toetavate jõudude vahel. Ka Lääne-Euroopas näeme samasugust konflikti, mille kõige ilmsemaks väljenduseks on paremradikaalsete erakondade kiire esiletõus. Liberaalsuse-konservatiivsuse konflikt lõhestab seesmiselt peaaegu kõiki Eesti erakondi (meie põhivoolu parteidel on igaühel tekkinud oma nn EKRE-tiib) ning muutunud on parteide nägu ja orientatsioon (nt Isamaa käitumine rändepakti arutelus). Seesugustes üleilmastumissurvega väärtuskonfliktides ei ole midagi postkommunistlikku, pigem vaatab siit vastu postmodernistlike võrgustikuühiskondade pingeväli.

Ometi ei tähenda see, et postkommunistlikust minevikust pärit lõhed Eesti poliitikat enam üldse ei mõjuta. Tõsi, endistesse kommunistidesse ja Nõukogude aega suhtumine ei tekita enam märgatavat poliitilist resonantsi, ent vene küsimus on jätkuvalt aktuaalne. Ometi ei mobiliseeri etniline lõhe valijaid enam sellisel määral nagu eelmisel kümnendil. Edgar Savisaar ja Andrus Ansip suutsid tüüpiliste postkommunistlike poliitikutena Eesti poliitilist arengut pea kümme aastat paigal hoida ning pidasid veel viimase siirdeühiskonnale iseloomuliku identiteedipoliitilise titaanide heitluse. Vaadakem, kui teistsugusel viisil on hakanud Jüri Ratase Keskerakond viimastel aastatel vene elanikkonda kõnetama. Savisaare ajastu postkommunistlik ohvrinarratiiv («venelased, teile tehti 1990. aastatel liiga – kui meie võimule tuleme, siis me heastame selle ebaõigluse») on vaikselt asendumas võrdsete võimaluste diskursusega («teil peaksid olema võrdsed võimalused eestlastega nii tööturul, poliitikas kui ka hariduses; kui vaja, liberaliseerime mõnevõrra kodakondsuspoliitikat, kuid igaüks peab oma edu nimel ka ise pingutama»). Uuel diskursusel ei ole postkommunistliku mõttemalliga midagi ühist – see on tüüpiline tänapäeva lääne põhivoolu liberaalne diskursus.

Niisiis, postkommunistliku ajastu vana poliitika, mida iseloomustasid lõhe üleminekuaja võitjate ja kaotajate vahel, lahknevad vaated geopoliitilisele orientatsioonile (kas ida või lääs?) ning suuresti ajaloolisele mälule ja ebaõiglustundele mängiv etniline vastandus, on vaikselt seljataha jäämas. Nimetatud pinged ei ole poliitikast kindlasti kadunud, kuid need on transformeerumas ja neid tuleb mõtestada järjest tugevneva globaalse avatuse ja rahvusliku suletuse lõhe kontekstist lähtuvalt.

Postkommunistliku ajastu vana poliitika, mida iseloomustasid lõhe üleminekuaja võitjate ja kaotajate vahel, lahknevad vaated geopoliitilisele orientatsioonile (kas ida või lääs?) ning suuresti ajaloolisele mälule ja ebaõiglustundele mängiv etniline vastandus, on vaikselt seljataha jäämas.

Lõpetuseks lühidalt ka majandusest, kus postkommunistlike mudelite ja sihiseadete seljataha jätmine on isegi veel ilmsem, kui võib näha ühiskonnas ja poliitikas. Postkommunistliku majanduse suurim ülesanne oli lääneliku turumajandusliku kapitalismi ülesehitamine ja toimima saamine nii, et see võimaldaks majanduslikult läänele järele jõuda. Postkommunistlike majandussüsteemide suurimaks mureks on olnud oligarhide esiletõus, äri ja poliitika liigne põimitus, väljajuurimatuna näiv korruptsioon, poolikuks jääma kippuvad turu- ja erastamisreformid jne. Jah, kuigi Lääne-Euroopa tasemele Eesti elatustase veel ei küüni (oleme ületamas 70 protsendi piiri), on üles ehitatud toimiv turumajanduslik kapitalismi mudel (mis sest, et see on märgatavalt liberaalsem kui Lääne-Euroopas normiks). Tüüpilistest postkommunistlikest hädadest, nt oligarhide võimutsemine ja lokkav korruptsioon, oleme suuresti vabad (erinevalt Lätist, kus postkommunism näib selles plaanis edasi kestvat).

Eesti majandusteadlased on rohkem kui kümnendi jooksul kõnelenud, et Eesti peab liikuma suuremat lisandväärtust tekitava teadmispõhise majandusmudeli poole, selleks et rahvusvahelises väärtusahelas ülespoole rühkida ja läbi murda keskmise sissetuleku lõksust. Üldine tõdemus on, et varasem postkommunistlike juurtega neoliberaalne mudel, «mis meid siia tõi, edasi enam ei vii». Kui miski kõlab üdini eba-postkommunustlikult, siis see on «innovatsioon», «e-riik», «idufirmad», «globaalsed väärtusahelad», kuid just need on Eesti majandusarengu võtmesõnad.

Vanadest või uutest kividest maja ehitamine

Ma ei tea, kas Eesti ühiskonda on õigem nimetada postkommunismijärgseks ühiskonnaks, võrgustikuühiskonnaks või üleilmastunud Eestiks. Pigem on tähtis mõista, et postkommunistliku siirdeühiskonna mõistet on toimuvate protsesside kirjeldamiseks mõistlik järjest vähem pruukida. Eesti ühiskonna, poliitika ja majanduse ette tõusevad lähikümnendil täiesti uued ülesanded. Neist raskeim paistab olevat see, kuidas hallata ühiskonna kasvavat polariseerumist globaalse avatuspüüdluse ja rahvusliku suletusihaluse teljel nii, et meie senine võrdlemisi hästi toimiv ühiskonna-, majandus- ja demokraatiamudel ei saaks pöördumatult kahjustada. Sotsioloog Juhan Kivirähk tabas naelapea pihta, väites, et Eesti ees seisab laias laastus kaks võimalust: kas saada igavaks Põhjamaaks või hakata Poola ja Ungari moel katsetama vastuolulise, ultra-rahvuskonservatiivse ja pooldemokraatliku Ida-Euroopa Sonderweg’iga. Kirjeldatud dilemmad erinevad vägagi postkommunistliku Eesti ees paar kümnendit tagasi seisnud väljakutsetest. Ometi tuleb ka uusi vastuolusid käsitada postkommunismi ajastul lahendamata jäänud pingete kontekstis. Küsimus on, kui palju soovime selle ehituseks kasutada vanu ja mugavalt käepäraseid kive, kui palju julgeme katsetada uute tahumisega.