Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/03/01/7648697t1h82ce.jpg)
/nginx/o/2018/09/16/11422388t1h3e8c.jpg)
Eestil tasuks endiselt pürgida igavate, kuid avatud põhjamaade hulka, mitte aga järgida konservatiivsusesse ja suletusse kalduva Ungari ja Poola eeskuju, leiab sotsioloog Juhan Kivirähk.
Juba iseseisvuse taastamisest peale (ja ilmselt ka juba enne seda) oleme ennast võrrelnud hõimuvellede soomlastega. Arengu edukust on ikka hinnatud selle põhjal, kui mitme aastaga me oma majandusnäitajate poolest võiksime Soomele järele jõuda. President Kersti Kaljulaidki toonitas riigikogu sügishooaja avaistungil kõneldes, et Eesti SKT on juba Soome 1994. aasta tasemel. President Toomas Hendrik Ilves aga avaldas oma ametiajal soovi, et Eesti muutuks tulevikus «igavaks Põhjamaaks».
Turu-uuringute AS on kahel viimasel aastal korraldanud kaks küsitlust, et selgitada välja Eesti inimeste suhtumine Põhjamaadesse. On ootuspärane, et Eesti inimesed suhtuvad Põhjamaadesse positiivselt. Et koostöö Põhjamaadega on väga või küllaltki oluline, arvas sel kevadel 91 protsenti Eesti elanikest.
2016. aasta küsitluses aga küsiti otse, kas Eesti peaks oma arengus võtma eeskuju Rootsilt. 77 protsenti küsitletutest andis sellele vastuseks «kindlasti» või «pigem jah».
Ootuspäraselt peetakse Põhjamaade Ministrite Nõukogu tellimusel tehtud uuringu järgi olulisimaks majanduskoostööd (seda valis viie olulisema koostöövaldkonna hulka 74 protsenti küsitletutest), järgnevad haridus- ja teaduskoostöö 48, turism 40 ning innovatsioon ja uued tehnoloogiad, kultuur, keskkonnakaitse ja riigikaitse 36 protsendiga.
Seevastu taolised humanitaarsed koostöövaldkonnad, nagu põgenike-poliitika ja vähemuste lõimimine (13 protsenti), võrdsete õiguste tagamine (11 protsenti) ja kodanikuühiskonna areng (10 protsenti) jäävad valdkondade olulisuse pingereas viimastele positsioonidele.
Veelgi enam – kui küsida, mis inimestele Põhjamaade juures ei meeldi, siis tuuakse kõige sagedamini esile liberaalseid immigratsiooniseadusi ja põgenike-poliitikat (19 protsenti vastanutest). Küllalt tihti mainitakse ka liigset poliitilist korrektsust ning liberaalset suhtumist seksuaalvähemustesse ja samasooliste paaride koosellu.
Seega – kui Eesti avalikkus imetleb Põhjamaid ning seab neid eeskujuks, siis peetakse silmas eelkõige sealset majandusarengut ja kõrget heaolu. Kuid seejuures ei anta endale tihti aru, et see on sündinud tänu Põhjamaades järgitavatele väärtustele ja neile tuginevale elukorraldusele.
Pole põhjust pretendeerida Põhjamaade elukvaliteedile, kui ei olda nõus omaks võtma selle tekkeks vajalikke eeldusi. Edukas majandusareng ei taga iseenesest sidusamat ühiskonda, küll aga loob ühiskonna suurem sidusus paremad eeldused majandusarenguks.
Kõrge elukvaliteet on saavutatav ühiskondades, kus on tagatud inimeste vaba eneseteostus ning kus eksisteerib inimeste solidaarsusel ja koostööl tuginev elukorraldus.
Eestis aga pääses pärast iseseisvuse taastamist maksvusele individualismi väärtustav kauboikapitalism, kus igaüks pidi ise oma õnne sepp olema ning kus konkurents jättis empaatiale ja solidaarsusele vähe ruumi. Taasiseseisvunud Eesti esimene peaminister Mart Laar armastas tsiteerida oma kumiiri, Briti peaministri Margaret Thatcherit, et sellist asja nagu ühiskond ei ole olemas – on üksikud mehed ja naised ja on perekonnad.
Väärtuslõhet Balti riikide ja Põhjamaade vahel illustreerib suurepäraselt World Value Survey’ tulemuste põhjal koostatav Ingleharti-Welzeli maailma kultuurikaart. Sel kaardil paigutatakse maailma riigid kahele teljele. Vertikaaltelg jaotab riigid nende asendi põhjal traditsioonilise, religioonile tugineva ja kollektiivseid väärtusi esiplaanile seadva elukorralduse ning sekulaar-ratsionaalsete, üksikindiviidi vajadusi ja huve tähtsustava elukorralduse vahel.
Telje alumisele poolele jäävates riikides rõhutatakse religiooni ja riigivõimu autoriteedi olulisust, tähtsustatakse rahvuslust ning peetakse vajalikuks järgida traditsioonilisi moraalinorme. Telje ülaosa aga tähistab üksikinimese sõltuvuse vähenemist jumalast, isamaast ja riigivõimust, rahvusest ja kollektiivist. Sellel teljel asuvad Põhjamaad ja Balti riigid samal joonel.
Horisontaaltelg aga kujutab riikide asendit selle põhjal, kas ühiskonnas domineerib orientatsioon majanduslikule toimetulekule või individuaalsuse rõhutamisele ja eneseteostusele. Eksistentsiaalne mure majandusliku toimetuleku pärast toob kaasa suurema konkurentsi teiste ühiskonnaliikmetega, orientatsioon eneseteostusele aga loob eeldused suuremaks koostööks ja empaatiaks, sallivuseks endast erinevate inimeste vastu. Ühiskondades, kus domineerivad eneseväljendusväärtused, tajutakse erinevusi mitte ohu, vaid rikkusena. Sellel teljel asuvad Balti riigid ja Põhjamaad vastandpoolustel.
Ühiskondades, kus domineerivad eneseväljendus-väärtused, tajutakse erinevusi mitte ohu, vaid rikkusena. Sellel teljel asuvad Balti riigid ja Põhjamaad vastandpoolustel.
On selge, et suuremat edu, kui igaüks omaette isikliku heaolu eest võideldes, saavutaksime ühiskonnana ühte hoides ja koostööd tehes. Kuid selle kohta, kuidas suuremat sidusust saavutada, on ühiskonnas vastakaid arusaamu ning selles mõttes seisamegi praegu teelahkmel.
Mõni erakond propageerib lahendusi, mis eeldaksid tagasi patriarhaalsete väärtuste ja etnilise rahvusriigi poole liikumist. Teised peavad võimalikuks luua ühiskonnas sellist uut laadi sidusust, mis hoiaks alal ja tugevdaks liberaalseid väärtusi ja indiviidide vabadust. Just viimane suund tähendakski liikumist Põhjamaade poole maailma kultuurilise kaardi horisontaalteljel.
Muidugi tuleb rõhutada, et riigi asend WVS kaardil ei ole poliitilise valiku küsimus, vaid peegeldab elanikkonna tegelikke väärtusorientatsioone. Pigem on just poliitikud need, kes püüavad valijate ootustega kohanduda ja neid enda huvides ära kasutada. Kuid kahtlemata saab riigi poliitika kaudu ka ühiskonna eelistusi ja arusaamu kujundada.
Taolist eksistentsiaalset valikut suletuse ja avatuse, mineviku ja tuleviku vahel kirjeldas juba Eesti säästva arengu riiklik strateegia «Säästev Eesti 21», mille riigikogu kiitis heaks 14. septembril 2005 ja mis jätkuvalt on valitsuse veebilehel riiklike strateegiate nimekirjas aukohal. Selles dokumendis oli eelnevalt kirjeldatud väärtus-vastuolu esitatud valikuna konservatiivse ja sotsiaalse partnerluse arengutee vahel. Nende kirjelduste ettenägelikkus tundub hämmastav.
Pole ülearune meenutada, et tol ajal ei teatud Eestis veel midagi majanduskriisist ega pagulaste massilisest sisserändest Euroopa Liitu, rääkimata Brexitist.
SE21 autorid väitsid, et olukorras, kus väliskeskkonna määramatus suureneb, tugevneb surve konservatiivse arengutee kui ühe läbiproovitud püsimajäämise strateegia rakendumiseks: «Konservatiivsele arenguteele suundumise oluliseks mõjuriks võib saada väline oht Eesti iseseisvusele ja eestluse püsimisele – pikaajalised sõjakolded maailmas, põgenike- ja immigratsioonisurve, Venemaalt tulevad ähvardused jm. Stsenaariumi võib vallandada ka … laialdane veendumus Eesti kultuurilises jätkusuutmatuses või ka ökokatastroofi võimaluse teadvustamine või näiteks plaan tuua Eestisse suur hulk võõrtööjõudu.» (SE21, lk 38)
Selliste probleemidega toimetulekuks tugevneb surve ühiskonna suletusele. Tõmmatakse selge piir oma ja võõra vahele, kusjuures «oma» kaitsmiseks kehtestatakse normatiivide ja piirangute süsteem. Püütakse juurutada traditsioonidel põhinevat turvalist ja loomulikku elulaadi ning kaitsta eesti keelt ja rahvuskultuuri.
Stsenaariumi negatiivse küljena tuuakse esile emigratsioonisurve teket, eriti noorema põlvkonna hulgas. Inimeste eneseteostuse võimalused jäävad kultuuriprotektsionismi tõttu piiratuks ning rakendust minnakse otsima välismaale. See arengutee ei aita lahendada demograafilist kriisi ega jõuda järele ELi keskmisele heaolutasemele. Ning kokkuvõttes on taolist stsenaariumi raske sobitada eluga avatud euroruumis. Näeme seda Ungari ja Poola näitel, mille võimude tegevus tekitab teistes Euroopa Liidu riikides tõsiseid kahtlusi.
SE21s kirjeldatud sotsiaalse partnerluse arengutee seab ühiskonna arenguks aga sellised prioriteedid, mis realiseerumise korral tagaksid WVS koordinaatteljestikul Põhjamaade poole liikumise.
Põhjamaadele iseloomuliku poliitilise kultuuri viljelemine seisneb riigivõimu tegevuse kodanikuühiskonna kesksuses. Aktsepteeritakse paljude eri huvidega subjektide rühmitusi, kes soovivad poliitika kujundamises kaitsta oma (eri)huvisid, samas tunnistades, et otsuste kujundamise tingimuseks on ka teiste huvitatud osapoolte kaasamine. Otsustusprotsess on avalik ja läbipaistev; avalikku sfääri puudutavad otsused kujundatakse riigi ning kodanikuühiskonna partnerluse põhimõttel; tugev on erasektori, riigi ja kolmanda sektori koostöö.
EKRE kasvavad toetusnäitajad avaliku arvamuse uuringutes kinnitavad avaliku arvamuse nihet konservatiivsete väärtuste poole. Küllap tekib ahvatlus selliste väärtustega flirtida ka teistel parteidel.
Riigikogu sügisistungjärgu avamisel kõlanud riigikogu esimehe ja vabariigi presidendi kõne toonitasid selgelt eelseisvate valimiste olulisust Eesti edasises arengutee valikul. Riigikogu esimees Eiki Nestor ütles: «Demokraatlike riikide suurim väljakutse on anda tagasi kindlustunne neile inimestele, kelle jaoks uus tegelikkus on osutunud liiga keerukaks. Inimest, kes ei tea, mida teha, on lihtne hirmutada. Ja nende hirmude paistel päevitavad populistid ning demokraatlikke väärtusi ka oma riigis jalge alla tallavad tegelased kasutavad seda rõõmuga ära.»
EKRE kasvavad toetusnäitajad avaliku arvamuse uuringutes kinnitavad avaliku arvamuse nihet konservatiivsete väärtuste poole. Küllap tekib ahvatlus selliste väärtustega flirtida ka teistel parteidel. Seda enam väärivad austust need erakonnad, kes jäävad kindlaks avatud ühiskonna ja liberaalsete väärtuste eest seismisel.