Miks see lugu meile niivõrd hinge läheb? Inimlik küsimus on ju selles, keda Eesti peab omaks ja kas oskame omasid hoida. Ajal, mil peame tuliseid vaidlusi migratsiooni üle ja püüame vaadata lausa sajandijagu ette rahvastikuprotsessidele, on valus näha, et meie reeglid ja otsused tõrjuvad Eestist eemale neidki, kes on eestlased ja tahavad olla Eesti kodanikud.
Alli Rutto sõnas avalikus kirjas (PM 15.10): «Soovin olla Eesti kodanik, sest olen end alati pidanud eestlaseks. Eestis elavad mu lapsed ja lapselapsed. Mis riik see on, kes oma kodanike abistamise ja kaitsmise asemel ähvardab neid kodakondsuse äravõtmisega ja nõuab dokumente, mida nad ei saakski esitada?»
Iga sellise loo juures tasub mõelda, et julgeid ja sihikindlaid inimesi, kes oma juhtumist teada annavad ja häälekalt õiglust nõuavad, kipub alati olema vähem kui neid, kes samasuguse kohtlemise peale pahuralt, okas hinges, omakorda Eestile selja pööravad. Ja seda me ju tegelikult ei taha.