Alli Rutto.

FOTO: Birgit Püve

Kuula artiklit

Inimesed elavad Abhaasia eestlase Alli Rutto kodakondsuse saagale südamest kaasa, ent ametlik asjaajamine paistab juba mitmendat kuud tammuvat samas kohas kus ennegi. Väikese päikesekiire leiame õiguskantsler Ülle Madise kirjast politsei peadirektorile.

«Ei tohi aga kannatada inimesed, kes juba on loetud sünnijärgseks Eesti Vabariigi kodanikuks ja kellele on antud Eesti Vabariigi pass. Nende isikut tõendavate dokumentide kehtivusaja lõppedes ei ole Politsei- ja Piirivalveametil kohustust kodakondsuse küsimust ümber hinnata. Seda ei nõua ükski seadus ega kohtulahend,» kirjutab õiguskantsler.

Miks see lugu meile niivõrd hinge läheb? Küsimus on ju selles, keda Eesti peab omaks ja kas oskame omasid hoida.

Ta näitab ametnikele viisi, kuidas lahendada Alli Rutto ja teiste samas olukorras inimeste probleem nii, et Eesti riik poleks nende suhtes sõnamurdlik, ent samas ei sünniks ametnikuotsusega tormakalt reeglit kõigi järgmiste jaoks (ei tekitataks õiguspärast ootust neile, kes taotlevad Eesti passi esimest korda). Kuigi vaidlused õiguslike ja ka ajaloo küsimuste üle võivad olla keerulised ning nende üle võiks vabalt pead murda veel pikki aastaid, on ometi olemas tee, kuidas konkreetsete inimeste asjad ära lahendada nüüd ja kohe.

Äsja jõudis avalikkuse ette ka Tartu Ülikooli õigusteadlaste ja ajaloolaste 58-leheküljeline analüüs 1918–1940 opteerimise teel Eesti kodakondsuse omandamise kohta. Selle kokkuvõttes ütlevad autorid, et sõdadevahelise aja arusaam kodakondsusest erines nii oluliselt tänapäevasest, et tollaseid lahendusi ei saa üle kanda tänasesse õigusruumi. Ehk siis praegused poliitikud ja ametnikud peavad ise leidma tänapäeva ja praegu elavatele inimestele sobivad lahendused ning ajaloolastelt ei maksa ses asjas lõppotsust oodata.

Miks see lugu meile niivõrd hinge läheb? Inimlik küsimus on ju selles, keda Eesti peab omaks ja kas oskame omasid hoida. Ajal, mil peame tuliseid vaidlusi migratsiooni üle ja püüame vaadata lausa sajandijagu ette rahvastikuprotsessidele, on valus näha, et meie reeglid ja otsused tõrjuvad Eestist eemale neidki, kes on eestlased ja tahavad olla Eesti kodanikud.

Alli Rutto sõnas avalikus kirjas (PM 15.10): «Soovin olla Eesti kodanik, sest olen end alati pidanud eestlaseks. Eestis elavad mu lapsed ja lapselapsed. Mis riik see on, kes oma kodanike abistamise ja kaitsmise asemel ähvardab neid kodakondsuse äravõtmisega ja nõuab dokumente, mida nad ei saakski esitada?»

Iga sellise loo juures tasub mõelda, et julgeid ja sihikindlaid inimesi, kes oma juhtumist teada annavad ja häälekalt õiglust nõuavad, kipub alati olema vähem kui neid, kes samasuguse kohtlemise peale pahuralt, okas hinges, omakorda Eestile selja pööravad. Ja seda me ju tegelikult ei taha.