Alli Rutto.

FOTO: Birgit Püve

Postimees avaldab Abhaasia eestlase Alli Rutto avaliku vastuse politsei- ja piirivalveametnikule Pille Küüdile, kes tahab teda jätta ilma sünnijärgsest Eesti kodakondsusest.

Vastan avalikult Teie kirjale 12. septembrist, sest soovin jagada oma seisukohta rahvaga, kelle hulka ma kuulun. Küsimus on oluline: peale minu puudutab see ka teisi Abhaasiast pärit eestlasi.

Novembris 2013 määratles politsei- ja piirivalveamet (PPA) mu sünnijärgse Eesti kodanikuna, sest minu vanaisa, 1890. aastal Rõngu kihelkonnas sündinud Abhaasia Sulevi eesti küla elanik Jakob Reiljan koos naise ja pojaga opteeriti tema enda taotlusel, mille ta esitas 11. juulil 1920, Eesti kodanikuks ja sai 23. aprillil 1921 Eesti Vabariigilt nimelise kodakondsuse tunnistuse, kus oli kirjas «Kodakondsusse vastu võetud».

Tartu rahulepingu IV artiklis oli kirjas, et Eesti optandid peavad opteerimise päevast arvates ühe aasta jooksul Venemaa «piiridest lahkuma».

Tänavu septembris andsite mulle teada, et olete muutnud opteerumise teel kodakondsuse saamise menetluspraktikat ja seetõttu kavatsete minult sünnijärgse Eesti kodakondsuse ära võtta sisuliselt põhjendusel, et olen määratletud Eesti kodanikuks «ekslikult» (nagu oma kirjas väljendusite: «sest Te ei ole Eesti kodanik»).

Ühtlasi viitasite riigikohtu märtsikuisele otsusele, kus on seoses Venemaa optantidega leitud, et «kodakondsuse omandamise lõpuleviimiseks» – mõiste, mida 1920. aastatel Tartu rahulepingus, üheski õigusaktis ega eeskirjas olemaski ei olnud – oli vajalik «Venemaa piiridest lahkumine (Eestisse sõitmine)». Andsite mõista, et kuna mu vanaisa ei jõudnud Eestisse, ei saanud temast kunagi Eesti kodanikku ja seetõttu ei ole ka mina Eesti kodanik.

Meenutan Teile Eesti põhiseaduse paragrahvi 8 ja kodakondsuse seaduse paragrahvi 5 lõiget 3, mille järgi «kelleltki ei tohi võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust».

Teie viidatud riigikohtu otsus, kus on korduvalt nimetatud Venemaa eestlasi ja Venemaa eeskirju, saab kehtida ainult nende optantide kohta, kes jäid Nõukogude Venemaa piiridesse.

Gruusia Demokraatlik Vabariik ja Venemaa sõlmisid 7. mail 1920 Moskva rahulepingu, mille järgi jäi minu vanaisa elukoht, Psou jõest ida pool asuv Sulevi küla Venemaa piiridest välja, neutraaltsooni ossa, mille Eesti Vabariik luges edaspidi Gruusia territooriumiks. Nii oli minu vanaisa sestpeale Venemaa piiridest lahkunud ja sõna-sõnalt Tartu rahulepingu nõude täitnud.

Moskva rahulepingu IX artikli lõike 1 järgi oli väljastpoolt Gruusiat pärit isikutel, kes elavad Gruusia territooriumil, õigus opteerida Nõukogude Venemaa kodakondsust. Nad ei olnud automaatselt Venemaa kodanikud. Minu vanaisa valis Eesti kodakondsuse.

Heitsite mulle ette, et ma ei ole esitanud dokumente, mis kinnitaksid Venemaa nõusolekut Jakob Reiljani Eesti kodanikuks tunnistamise kohta. Ühtlasi viitasite laiemalt Venemaa eeskirjadele, mida mu vanaisa justkui oleks pidanud täitma ja pöörduma Venemaa kohalike ametiasutuste poole.

Minu vanaisa oli alates 7. maist 1920 neutraaltsooni Gruusia-poolse osa ja pärast neutraaltsooni likvideerimist Gruusia elanik. Tal ei olnud kohustust järgida Venemaa eeskirju või pöörduda Venemaa asutuste poole. Te nõuate Eesti Vabariiki esindades, et esitaksin Nõukogude Venemaa nõusoleku suveräänse välisriigi (Gruusia) elaniku opteerimiseks Eesti kodakondsusse? Sellist dokumenti ei saanud õiguspäraselt olemaski olla.

Teie väide, et «Venemaalt Eestisse lahkumine oli kohustuslik kodakondsuse omandamise tingimus», ei saanud kehtida Gruusia territooriumil elavate eestlaste suhtes. Venemaalt Eestisse lahkumiseks oleksid nad pidanud enne Venemaale minema, aga see ei olnud riik, kuhu Abhaasia eestlased oleksid soovinud minna või mille alla kuuluda. Hiljem okupeeris Venemaa minu vanaisa koduküla, kuid rahvusvaheliste lepingute järgi ei olnud see ka siis Venemaa territoorium.

Riigikohtus tänavu Venemaa optantide suhtes tehtud lahendis leitud kohustust «sõita Eestisse» ei olnud enne 21. sajandit kirjas kusagil. Kui soovite minu väite ümber lükata, palun tehke seda konkreetse viitega ajaloolisele allikale, kus nii seisis. Mulle on teada mitu vastupidist kinnitavat ajaloolist dokumenti. Riigikohtu otsust, milles niisugune Tartu rahulepingu tõlgendus fikseeriti, kuid milles on ka korduvalt viidatud eesti optandi kohustustele täita Nõukogude Venemaa eeskirju, ei saa kohaldada väljaspool Venemaad Gruusia territooriumil elanud eestlaste suhtes, kes ei saanud sellist nõuet kusagilt välja lugedagi.

Minu vanaisa täitis kõik Tartu rahulepingus ette nähtud tingimused, sai koos teiste sulevlastega Gruusia territooriumil Eesti kodanikuks ja jäi selleks surmani. Tema poeg Ronald (minu isa) ja mina oleme sünnijärgsed Eesti kodanikud – mitte «ekslikult», vaid kõikide Eesti seaduste järgi. Sünnijärgset Eesti kodakondsust ei saa kelleltki võtta ja seda minult võttes eksite Te põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse vastu.

Soovin olla Eesti kodanik, sest olen end alati pidanud eestlaseks. Eestis elavad mu lapsed ja lapselapsed. Mis riik see on, kes oma kodanike abistamise ja kaitsmise asemel ähvardab neid kodakondsuse äravõtmisega ja nõuab dokumente, mida nad ei saakski esitada?