Suur intervjuu! Maarja Vaino: me tahame ühekorraga nii üksi olla kui ka laulupidu pidada

Maarja Vaino on Postimehe lugejate seas üks populaarsemaid kolumniste. Ent oma lugudega ei esinda ta kedagi teist peale iseenda. Teda hakkas ühel hetkel väga häirima, et kogu avalik arutelu kiskus ideloogiliseks või poliitiliseks. Arter käis uurimas, kuidas paistab maailm, kui vaadata seda läbi Tammsaare akende.

Maarja Vaino võttis mind vastu Anton Hansen-Tammsaare korteris. Tõepoolest, Tallinnas on olemas koht, kus meie kirjanduse suurkuju sõi, magas, kirjutas ja tülitses. Ühesõnaga, elas. Tema kodu.

See võluv ja võimalikult ajastutruuna hoitud paik paneb unustama Facebooki, liiklusummikud ja rööprähklemise ning meenutab, et inimesed, kes jõule ootavad, elasid siin juba enne meid ning elavad ka pärast meid. Meie asi on seista hea selle eest, et Tammsaare poleks viimane majamuuseumit väärt kirjanduslik suurkuju.

Miks te kõigist eesti kirjanikest just Anton Hansen-Tammsaare oma tööks ja uurimiseks valisite? Et tee tööd, siis tuleb ka armastus Tammsaare vastu?

Ma õppisin toonases pedagoogikaülikoolis, nüüdses Tallinna Ülikoolis eesti filoloogiat, kui sattusin tööle Vilde muuseumisse. Kirjanik Paavo Matsin soovitas mind sinna ja ütles mulle, et see on selline töökoht, kust saad ülikoolis ilusti edasi käia.

Mõistsin üsna varsti, et kuigi Vilde tähendus eesti kirjandusloos on erakordne, huvitab Tammsaare mind selgelt rohkem. Nii et kui Tammsaare muuseumis omakorda teaduri koht vabanes, siis palusin end siia suunata.

Alguses oli väga naljakas. Kui 1990ndate lõpus oli mõnes kohas veel sissehelistamisega internet, siis muuseumis ei olnud üldse internetti. Arvuteid ka ei olnud. Siin oli töökabinetiks üks ruum, kus oli üks laud ja selle peal roheline telefon. See on mul nii hästi meeles.

Esimese asjana hakkasin rääkima, et arvutit on vaja. Et muud moodi ei ole enam võimalik töötada. Teiseks, et peab olema internet ja meil peab olema oma koduleht. Seda oli päris raske alguses selgeks teha, sest arvati, et mida muud ühel muuseumil vaja on kui telefoni õpetajatele helistamiseks, et nad lapsed muuseumisse tooksid.

Läks nii, et kuni ma arvutit ja internetti ootasin, hakkasin süstemaatiliselt Tammsaaret lugema – kuidas ma muud moodi saanuks oma tööd teha. Ja ta tõeliselt lummas mind! Nii tegingi oma bakalaureusetöö temast, magistritöö temast ja doktoritöö ka temast. Ma olen veendunud, et ta on üks maailma parimaid kirjanikke.

Tunnistan, et lugesin Tammsaaret viimati keskkoolis ja mäletan teda üpris rõhuva ja tüütuna. Vaidlete vastu?

Alles eelmisel nädalal oli meil siin koolirühm, kus üks poiss ütles, et tema arvates läks «Põrgupõhja uus Vanapagan» lugedes nii kiiresti. Aga teemad, mida Tammsaare käsitleb, on tihti raskepärased.

Kuigi, Urmas Lennuk, kes on palju Tammsaaret lavastanud ja nüüd lavastab Lutsu, rääkis huvitavast tähelepanekust. Lennuk ütles, et kõige suurem üllatus Tammsaaret lavastades oli see, et nali tuleb kiiresti. Ent Lutsu puhul rabas teda see, et nalja ei ole, kõik läheb kiiresti väga tõsiseks.

Tammsaare polegi mõeldud 15-16-aastatele lugemiseks. Pigem on kooli ülesanne selgeks teha, et kui saate vanemaks, siis lugege kindlasti uuesti.

Teisest küljest ei saa alahinnata ka noorte inimeste maailmavalu. Sest just noorena mõeldakse suurtele filosoofilistele küsimustele. Täiskasvanuna pole selleks enam aega. Nagu Pipi ütles: suurena on ainult kommunaalmaksed. Õrnas eas, kui noored tahavad maailma parandada ja kõike muuta, mõtlevad ja elavad läbi, siis võiks Tammsaare neid huvitada küll.

Tammsaare on selline autor, keda rohkem teatakse kui loetakse. Kui inimesed ta siis päriselt kätte võtavad, on nad tihti üllatunud, et tõesti on hea kirjanik.

Arvestades, et kirjanik ise on surnud ega saa tulla valeväiteid õiendama või üht-teist täpsustama, kas te saate öelda, et teate Tammsaarest kõike, mida temast üldse teada on?

Ma ei julge seda öelda. Esiteks, seda materjali, mida Tammsaare kohta on kirjutatud, on tohutult palju. Ma ei ei julge pead pakule panna ja öelda, et olen absoluutselt kõike lugenud. Võib-olla, kuigi see on vähe tõenäoline, on kusagil, mõnes välismaa arhiivis veel midagi. Või mõni väike uudisnupp ajalehes, mida ma pole märganud.

Möödunud aastal tuli näiteks välja, et mitu Tammsaare senitundmatut kirja on Soomes ühe tema tõlkija järeltulija käes. Need on huvitavad kirjad. Ühes neist on Tammsaare ümber kirjutanud Aino Kallase arvustuse «Kõrboja peremehe» kohta. Tammsaarel oli ju kogu aeg see probleem, et kriitika ei mõista teda. Nii et kui ta kirjutas ühe arvustuse peaaegu täies ulatuses käsitsi ringi, siis näitas see, kui kõrgelt ta seda arvustust hindas. Siit saab jälle omakorda midagi välja lugeda.

Millist Tammsaare teost peate teie kõige-kõige-kõigemaks ja milline on see Tammsaare teos, mida iga koolis käinud inimene peaks olema lugenud?