Vene väed avasid läinud pühapäeval Kertši väinas Ukraina laevade pihta tule ning hõivasid hiljem kolm Ukraina alust.

FOTO: SCANPIX

Vene kirjanik ja satiirik Viktor Šenderovitš, kes on alates Šotši olumpiamängude ajal ilmunud kirjutisest «Putin ja tütarlaps uiskudel» saanud enesele tahtmatult lõpuaegade krooniku nimbuse, tunnistab oma Facebooki-postituses, et parem oleks osutuda paranoikuks –või «demskisoks», nagu teda Venemaal on ristitud –, kui näha ilmsi seda, mida ta täna näeb.

Ma, nagu öeldakse, pole grammigi politoloog. Mulle pakuvad huvi asjasse pühendatute arvamused ja sisevaadet kaema lubatute teadmised – ent reeglina piisab üldhinnanguks tervest mõistusest. Ja ma kordan sajandat korda seda, mis oli ilmselge juba 2014. aasta kevadeks: Putinil ei saa enam olema muud päevakorda kui agressiiv-välispoliitiline.

Ta on ise ajanud ennast (ja riiki) sellesse rotilõksu. Tõsta panuseid väljas ja sõjalist hüsteeriat seespool, on kõik, mis tal üle jääb. Nagu öeldakse males, on see ainuvõimalike käikudega mäng.

Poliitilise isolatsiooni tingimustes ei saa olla tänapäevast majandust, nagu ei saa seda olla ka politseiriigis – selle keskmängu lasi Putin tuulde juba enne Krimmi annekteerimist. Riiki juhib juba pikka aega kriminaalne autoriteet. Pärast 2012. aasta kevadet on Putin banaalne võimuusurpaator, pärast 2014. aasta oma lisaks veel sõjakurjategija. Ent see on väljaspool messianistlikku ja sõjalist päevakorda.

See päevakord sisaldab Vene maailma viimaseks kantsiks (siseriikliku ohlose jaoks) ja globaalseks tegijaks olemist, mis põhineb tuumarelva evimise faktil. Ja eks arvake ära, kes tahab Putin sel juhul olla.

Tema korgitsetud ajud, mis on külluslikult töödeldud (tema jaoks) päästva messianismiga, on ammu seljataha jätnud taolised igavad asjad nagu viisakuse piirid ning rahvusvaheline õigus. Seetõttu sõjaline eskaleerumine tõenäoliselt jätkub. Eelkõige Ukrainas – olles nõrk ja vastuoludest lõhestatud, on ta lurjuse jaoks ideaalne ohver. Pureda küljest veel üks tükk, tõsta reitingut seespool ning alustada väljas kauplemist uutel alustel – mille poolest pole tegu süžeeliini jätkuga?

Demograafiaga on Venemaal sitasti, ent väiksema koguse kahuriliha hankeks jätkub sellest küllaga. Meie puhul jääb sõjavastane liikumine ümardusvea piiridesse – isegi OMONi pole vaja. Elanikkonna degradeerumise kindlustab propaganda efektiivsus. Aga Euroopa degradeerumine, kes siiani ei märka toimuvas 1938. aasta riime, kindlustab maailmale vabalanguse kuristiku äärele. Ja edasi... Sõjalisel eskaleerumisel on oma loogika –mõõduvõtmine kindralite ärplemises lõpeb harva millegi heaga.

Tahaksin väga eksida – nagu soovisin eksida möödunud aastatel oma varasemates Putini kohta käivates prognoosides. Tõsised, informeeritud ning edumeelsed inimesed nimetasid mind tollal paranoikuks...

Tunnistan, et parem oleks osutuda paranoikuks, kui näha ilmsi seda, mida täna näen.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Teet Korsten