Viktor Šenderovitš

FOTO: SCANPIX

Äsja käis meediast läbi teade, et 2014. aastal Sotši olümpiamängudel kõigest 15-aastasena Venemaa koondise ridades naiskonnavõistluses võidutsenud iluuisutaja Julia Lipnitskaja lõpetas sportlaskarjääri ja tema ema sõnul on põhjuseks asjaolu, et neiu peab võitlust anoreksiaga. Spordist mittehuvitatutele võib Lipnitskaja nimi olla aga tuttav tänu kirjanik-satiirik Viktor Šenderovitšile. Satiirik kirjutas Sotši olümpiamängude ajal 10. veebruaril Ježednevnõi Žurnalis avaldatud ja kohe palju kära tekitanud loo «Putin ja tütarlaps uiskudel», kus võrdles Lipnitskajat Hitleri lemmiksportlase Hans Woellkega.

«Mina ei teadnud midagi Krimmist ja olin seetõttu hämmingus reaktsioonist, mis mu tekstile järgnes. Arvasin, et kirjutasin tavalise loo, aga nemad loomulikult juba teadsid, mis Krimmis juhtub. Sattusin juhuslikult väga valusa närvi peale – meenutades neile, kes olid ses ühiskondliku ühendamise asjas nende eelkäijad,» ütles Šenderovitš tänavu veebruaris Postimehes ilmunud intervjuus «Enamik venelasi on harjunud end samastama impeeriumiga».

Samuti ei teadnud Šenderovitš «Tütarlast uiskudel» kirjutades, et Woellke tapmine partisanide poolt 1943. aastal Valgevenes Hatõni lähedal sai ajendiks külaelanike vastu suunatud kurikuulsale karistusoperatsioonile, mille käigus põletati elusalt 149 inimest. Kas Woellke needus jätkub? 

Putin ja tütarlaps uiskudel

Olümpia-kodusõda, mis puhkes Facebookis juba avatseremoonia ajal, tõi esile igavese küsimuse – kus lõpeb nende riik ja algab sinu maa? – paljastunud närvi.

Tolstoi, konstruktivistid, Gagarin ühes Koroljoviga, aga sina istud ja kirtsutad nina – sa ei armastagi Kodumaad?! Vastuvariant: Tšetšeenia, Magnitski, Putin koos «piiterlastega», vargus ühes ülevõtmisega, aga sina istud ning ilastad värvilisi rõngaid?

Selliste tseremooniate ajal on hea olla täielik idioot, et harmoonia oleks täielik. Vähegi reflekteeriva inimese hing, muidugi, rebitakse lõhki.

Kas saan siis mitte rõõmustada vene tähestiku üle, mitte tunda uhkust unikaalsesse tsivilisatsiooni kuulumise tõttu ja mitte soovida kulda kodumaisele viieteistaastasele kaunitarile uiskudel?

Ja kas võin mitte aru saada, et Tolstoi, konstruktivistid ja viieteistaastane iludus uiskudel on kutsutud selleks, et me vaimustusest joovastuses unustaksime käimasoleva varguse ja praegu voolava vere?

Kas saan selle üle rõõmu tunda, et Putin rakendas Tolstoi oma vankri ette ja krahv täidab veatult tähtsat administratiivülesannet?

Vaat ela siis nüüd skisofreenias.

Pole midagi uut kuu all. Eakaaslased ja minust vanemad fännid mäletavad seda hingelist lõhet ja neid neetud küsimusi…

Kas oli võimalik mitte kaasa elada Mihhailovile, Petrovile ja Harlamovile?

Ja kas oli võimalik mitte mõista, et Tarassovi pesa kuulsusrikkad linnupojad on selle armee ja maa esindajad, mis just Tšehhoslovakkia okupeeris? Et Nõukogude Liidu hümn kõlab tšehhidele nagu meile «Horst Wessel» ?

Ei olnud võimalik seda mitte mõista. Václav Nedomanský 68. number tähendas: mingit eraldiseisvat, destilleeritud, poliitikalisandita suurt sporti pole ega saa olla. Ja paljud vanemad kutid hoidsid siis tšehhidele pöialt…

Olin siis päris väike ega pidanud neid otse reetureiks – ma lihtsalt ei saanud üldse aru, kuidas selline asi on võimalik!

Nüüd olen suureks kasvanud ja saan aru.

Mulle väga meeldib see tüdruk uiskudel. Väga! Ent kui te teaksite, kuidas berliinlastele meeldis 1936. aasta suvel kuulitõukaja Hans Woellke, esimene Saksa kergejõustikumeister, naeratlev noormees, kes sümboliseeris uut Saksamaad!

Miski samas aga segab meid täna rõõmustamast tema võidu üle. Kui mitte muu, siis see, et me oleme kursis selle sportliku kangelasteo lõpliku hinnaga – hinnaga, mis sisaldas nii Dachaud, Coventryt, Hatõni kui ka Leningradi… Mitte Hansu süül loomulikult, ent nii kukkus välja, et tema osalusel…

Nõiaroog on keerulise retseptiga värk. Ja väga aromaatsed taimed lähevad käiku, et inimest uimastada.

«Kui riik asub tapma, nimetab ta ennast Kodumaaks,» sõnastas Strindberg.

Õige, ent mitte ainult siis!

Riik – administratsioon – kasutab Kodumaad mimikrina pidevalt ja seda pealekäivamalt ja häbitumalt, mida rohkem on tal, administratsioonil, alust oma enda rahva kättemaksu alla langeda.

Katkematu patriootlike pidustuste kiljehüsteeriline ahel, mis saadab vähelegitiimset putinlikku juhtimist – Eurovisioonist läbi sportlike võitude Venemaa terendava jalgpalli maailmameistrivõistlusteni – on selle nõiaretsepti ülearune kinnitus.

Olümpiamängud on loomulikult nende jaoks suurepärane võimalus Kodumaa kõõritamiseks: mis Setšin ühes Tšuroviga, mis Bastrõkin…  – Cyrillus ja Methodius, Barma ja Postnik, Koroljov ja Gagarin!

Ja nüüd isegi neetud intelligendid, haaratud patriootlikust melust, tunnevad oma opositsioonilisuse pärast ebamugavust ja hakkavad end isiklike kettidega, nagu šiiidid, verele peksma.

Ja geniaalne tüdruk, lennates jää kohal, haarab endaga üles kaasa ka putinliku reitingu.

Ühtlasi tõstes meie võimalusi uisud nurka visata.


Vene iluuisutaja Julia Lipnitskajast sai noorim olümpiavõitja, kes saavutas Šotši olümpiamängudel meeskondliku kulla.

Hans Woellke (1911–1943) oli Saksa kergejõustiklane, 1936. aasta Berliini suveolümpiamängude kuulitõuke võitja. Teenis Berliini politseis. Pärast olümpiavõitu edutati ametiredelil allohvitserist leitnandiks. Teise maailmasõja ajal viidi üle kaitsepolitseisse, kus pälvis hauptmann'i auastme.

Tapeti partisanide poolt Valgevenes Hatõni lähedal. See sai ajendiks külaelanike vastu suunatud karistusoperatsioonile, mille käigus põletati elusalt 149 tsiviilisikut, kellest pool olid lapsed. (Hilisem remark, mille Šenderovitš lisas loole oma 2015. aasta alguses ilmunud kogumikus «Ajublokaad»)

Tõlkinud Teet Korsten