Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/11/14/11572308t1hcd78.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/08/14/11209328t1hfd90.jpg)
Arvestades, et enamus varasemaid probleeme on tänaseks lahendatud või neid vähemalt arvestataval määral leevendatakse, siis võib olla optimistlik, et pikas perspektiivis hakkab II sammas oma eesmärki edukamalt täitma, kirjutab RahaFoorumi asutaja Taavi Pertman.
Vaatasin Postimehe Trehvunksi debatti Isamaa esimehe Helir-Valdor Seederi ja ettevõtja Kristjan Järvani (II samba vastased) ning sotsiaaldemokraat Eiki Nestori ja majandusanalüütik Kaspar Oja vahel.
Olen täiesti nõus vastasleeriga, et II sammas ei ole siiani oma eesmärki väga edukalt täitnud. Seda on aastaid kinnitanud OECD raportid (OE) meie pensionifondide tulemuste kohta ja seda on näha ka pensionikeskuse enda statistikast (PK).
Ühtlasi olen nõus, et minu jaoks on II sammas pigem kahjulik. Suudaksin selle rahaga mõistlikumat tootlust teenida, kui II samba fondid seni on teinud. Samas on see ebaoluline, mida mina või sina selle rahaga teeks. Vaadata tuleb tervikpilti, sest pensionisüsteem on loodud pigem neile, kes iseseisvalt ei saa või ei oska tulevikuks ette valmistuda.
Küll aga ei saa nõustuda sellega, kui meelevaldselt vastasargumentide esitamisel on fakte väänatud ja unistusi või muid ettekujutisi faktidena esitletud. Raske on ka nõustuda välja pakutavate lahendustega, mis ei ürita aru saada, mis siiani on valesti läinud, et probleemi tuumaga tegeleda. Nagu läheksid arsti juurde varbavaluga ja arst soovitab ilma põhjuseid uurimata jala maha võtta.
5 kaheldavat väidet II samba vastastelt
Väide 1: I sambas kasvab raha kiiremini, kui II sambas.
Tegelikkus: I sambas ei kasva mitte midagi. Sinna makstud raha kulutatakse ära pensionite maksmiseks ja seda enam ei ole.
Kui soovime võrrelda võrreldavaid asju, siis 1000 eurone sissemakse täna kolme protsendilise tootluse ja viie protsendilise palgatõusu puhul oleks aasta pärast:
a) I sambasse ehk riigikassasse makstes 0 eurot
b) II sambasse ehk pensionifondi makstes 1030 eurot
Kui aga teha sarnaselt makseid 40 aasta peale*, siis sissemakseid on lõpuks tehtud 120 800 eurot ja sellest oleks sinu pensioni maksmiseks järel:
a) I sambasse ehk riigikassasse makstes 0 eurot
b) II sambasse ehk pensionifondi makstes 194 500 eurot
Isegi pensionifondide nulltootluse juures oleks II sambas endiselt alles sissemakstud 120 800 eurot.
Välja pakutud II samba kaotamise idee baseerub puhtal usul, et I samba kaudu pensioniteks makstav raha tekib eelarvesse õigel hetkel, seda on alati piisavalt (alates 2009. aastast on I sammas olnud defitsiidis, mis majanduskriiside ajal veelgi süveneb (RS), et keegi I sambaga seotud seadusi aastakümnete jooksul ei muuda (mida on korduvalt tehtud ja tehakse ka täna) ja järgmise paarisaja aasta jooksul läheb kõik ideaalse stsenaariumi järgi ja maailm hakkab stabiilselt töötama (mida ta pole kunagi varem teinud).
* Lihtsustamise mõttes tehakse kogu makse aasta alguses ja tootlus ning palgatõus leiab aset aasta lõpus.
Väide 2: II sammas kaotas eelmise majanduslanguse ajal 24 protsenti ehk veerand rahast, mis sinna pandi, kadus ära.
Tegelikkus: Tõsi ta on, et majanduslanguse ajal nii aktsiate väärtus kui ka maksulaekumine langeb. Näiteks I sambasse sotsiaalmaksu laekumised vähenesid 2008. aasta tasemelt 2010. aastaks enam kui 15 protsenti (MA). Seejuures langusest tingitud defitsiidi katmiseks võeti raha tol ajal II samba sissemaksete arvelt, mis mõjus ka II samba tulemustele halvasti, aga sellest hiljem.
Kuigi kriiside ajal aktsiate hinnad kukuvad, siis aktsiate hulk jääb samaks. Tüüpiline inimene, kes kriisi põhjas oma aktsiad maha müüb, kaotab tõesti oma raha ära. Ülejäänud aga teenivad selle kaotuse järgmise tõusuga tagasi ja rohkemgi. Eriti kui languse ajal aktsiate ostmist jätkatakse.
Majandus on tsükliline. See kasvab (kasvavad ka sotsiaalmaksu laekumised ja aktsiate hinnad) ja seejärel tõmbub kokku (kahanevad nii sotsiaalmaksu laekumised kui ka kukuvad aktsiahinnad) ning siis taaskord kasvab. See on siiani tähendanud seda, et aktsiahinnad liiguvad küll üles-alla kõikumistega, aga pikas plaanis siiski üles.
Soovitan vaadata Ray Dalio lihtsat seletust majanduse toimimise kohta animeeritud videos How The Economic Machine Works (saadaval ka venekeelsete subtiitritega).
Väide 3: Seeder väidab, et inimestel võetakse tänu II sambale kuus protsenti palgast käest ära.
Tegelikkus: Inimeselt võetakse II sambasse tulumaksueelsest palgast kaks protsenti. Potentsiaalsest netopalgast (maksujärgne palk, kui saaks II samba asemel raha hoopis kätte) moodustab see 1,6 protsenti kuni kaks protsenti sõltuvalt inimese aastatulust. Ülejäänud neli protsenti on sotsiaalmaks, mida maksavad nii II sambaga liitunud kui ka mitte liitunud ja mida inimene endale ei saa ega saanud ka enne II sambaga liitumist.
Väide 4: Seeder väidab, et kui inimesed saaksid selle kaks protsenti kuus kätte, siis hakkaksid investeerima ja «Praktika näitab, et inimesed oma isiklikku vara säästavad ja paigutavad pikas perspektiivis paremini kui need, kes pööritavad võõrast raha.»
Tegelikkus: Keskmise palgaga eestlane annab II samba sissemakse näol ära 21 eurot potentsiaalsest netopalgast kuus (S1). Inimesed on aastaid kätte saanud ülejäänud 98 protsenti.
SaarPolli poolt läbi viidud finantskirjaoskuste uurimuste põhjal on selgelt näha, et eestlased ei investeeri. Näiteks 2015. aasta tulemustes (SP) on kõige populaarsem investeerimistoode (kohustusliku II samba järel) III samba fond, mida omas 10 protsentu vastanutest. Sellele järgnevad aktsiad (neli protsenti) ja investeerimisfondi osakud (kolm protsenti).
Muude investeeringute osas oli küsitluse hetkel investeeringuid kinnisvaras (12 protsenti), kuld ja väärismetallid jm (viis protsenti). Ülejäänud protsendid ei vääri mainimist. 84 protsentu vastajatest ei investeeri ühelgi moel ja 64 protsentu ei ole isegi huvitatud kuhugi investeerimisest.
Ka säästmisega on lood kehvad. Näiteks samas uurimuses enam kui kolmandik vastanutest polnud viimase 12 kuu jooksul midagi säästnud. Ülejäänud säästsid pangakontole (44 protsenti), sularahas (29 protsentu), hoiustel (11 protsenti) või mõnel muul viisil (nt investeerimine kinnisvarasse, kulda, kunsti) (5 protsenti).
Seejuures 58 protsenti elanikest ei oma piisavalt sääste, et üle kolme kuu ilma peamise sissetulekuta hakkama saada. Sealhulgas 1/3 ei peaks sissetuleku kadumisel ühte kuudki vastu.
Samasugused piinlikult kehvad on tulemused olnud ka varasemates uurimustes (MR). Seega, ca 80-90 protsenti elanikest ei tegele investeerimise ega raha pikaajalise eesmärgiga kasvatamisega. Sõltumata sellest, et keskmine palk on juba aastaid tõusnud 5-6 protsenti+ aastas.
Lisaks, vähem kui kümnendik elanikest panustab oma pensioniplaanides tulule investeeringutest või varade müügist. Enamus loodavad I (80 protsentu) ja II sambale (52 protsenti). Väiksema sissetulekuga (13 protsenti neist) ja madalama haridusega (14 protsentu) vastajad loodavad teistest enam ka riigi või kohaliku omavalitsuse toetustele.
Lühidalt, eestlased ei valmistu pensioniks ei investeerimise ega säästmise näol ega hakkaks seda ka tegema peale kahe protsendilist palgatõusu.
Väide 5: Kui II samba raha inimestele kätte anda, siis inimesed hakkaksid lapsi tegema.
Tegelikkus: Keskmise lapse kulukus oli 2010-2012 ajal ca 300 eurot kuus (SM). Keskmise palgaga inimene saaks II samba kaotamisel 21 eurot lisaks kätte. Isegi kui vähendada sotsiaalmaksu ja anda ka see neli protsenti inimesele, siis jääks endiselt enam kui 200 eurot kuus puudu, et saaks hakata lapsi tegema. Sedagi vaid eeldusel, et laste tegemine on ainult raha taga kinni.
Mis läks II sambaga valesti?
Lühidalt öeldes on valesti see, et tootlus on kesine. Toon välja mõned ilmselt olulisemad põhjused selle taga.
Põhjus 1: Riik kardab valesid riske.
Näiteks oli 2012. aastani lubatud investeerida ainult kuni 50 protsenti varadest aktsiatesse, mis tähendas, et vähemalt pool rahast istus võlakirjades või rahas ja teenis väga madalat tootlust. Samuti loositakse noortele välja konservatiivne ehk 100 protsenti võlakirjadesse investeeriv fond, kui nad ise pole valikut teinud. Noorele inimesele on see kõige rumalam valik, mida teha saab ja see vähendab arvestatavalt tootlust.
Õnneks tahetakse mõlemat neist muuta ja on lootust, et edaspidi neid probleeme enam pole.
Põhjus 2: Riik ei ole teinud mõistlikku järelevalvet pensionifondide poolt pakutava teenuse kvaliteedile.
Pangad on siiani pakkunud kokkuvõttes ebamõistlikult kallist ja lisandväärtust mitte loovat teenust. Riik omakorda on lubanud seda liiga pikalt teha.
Arusaadavalt olid tasud kõrged algusaastatel, kuna väikese mahuga fondist moodustavad fondi ülevalpidamise ja bürokraatiaga seotud püsikulud juba päris viisaka protsendi. Küll aga ei ole vähimatki õigustust, miks need tasud on olnud nii kõrged näiteks viimaste aastate jooksul.
Tasudeks võetava raha eest kliendile lisaväärtust ei looda, sest tootlus on indeksist üldiselt kehvem. Ja seda raha isegi ei kasutata olulises mahus tegevuste jaoks, mis võiks pensionikogujale väärtust luua.
Lahenduseks on õnneks tänaseks loodud Tuleva pensionifondid, kus pensionikogujate ja fondihaldaja vahel otsene huvide konflikt puudub, kuna tegemist on samade inimestega. See on tekitanud madalate tasudega passiivsete pensionifondide näol alternatiivi ja parandanud konkurentsi turul.
Samuti on riik teinud samme tasude vähendamiseks, kuigi pensionifondide kasumeid vaadates võiks need sammud olla veelgi julgemad.
Riik peaks omalt poolt ka rohkem pensionifondide ja finantsasutuste arvamuse küsimise asemel hoopis neilt aru pärima. Alustuseks selle kohta, et millega on õigustatud nii kõrged tasud, milliseid väärtust loovaid tegevusi fondid selle raha eest on ette võtnud ja miks see tootlustes ei kajastu?
Lisaks võiks ka aru pärida nii mõneltki fondilt, miks nende fondi hind liigub nagu kallite tasudega indeksfond, kuigi tegemist peaks olema aktiivselt juhitava fondiga. Riigil võiks olla igati õigustatud huvi kapiindeksfondidelt liigne tasu pensionikogujatele tagasi nõuda. Siinkohal saab brittidest eeskuju võtta (T).
Põhjus 3: Riik on käitunud kui rumal investor.
2009. aasta 1. juunist kuni 2010. aasta lõpuni peatati sissemaksed II sambasse. Lisaks maksti 2011. aastal sisse kõigest üks protsent+kaks protsenti varasema kahe protsendi+nelja protsendi asemel (ÄL). Sellega jäeti vahele nö börside hullud päevad, kus aktsiaid müüdi suure allahindlusega.
Tegemist oli ajaga, mil aktsiate hinnad olid kõige odavamad ja ostes oleks saanud sama raha eest tunduvalt rohkem. Selle aja sees tõusid aktsiaturud ligi 40 protsenti ehk täismahus oste hakati tegema uuesti alles siis, kui aktsiad olid 40 protsenti kallimad ja osteti edasi hindadega koos ülespoole sõites.
Õnneks on võimalik tänastel ja tulevastel poliitikutel olla ettenägelikum ja mitte hävitada II samba pensionikogujate vara sellega, et nad ei suuda järgmise kriisi ajal mujalt eelarveaukudeks täidet leida.
Vaade tulevikku?
Arvestades, et enamus varasemaid probleeme on tänaseks lahendatud või neid vähemalt arvestataval määral leevendatakse, siis võib olla optimistlik, et pikas perspektiivis hakkab II sammas oma eesmärki edukamalt täitma.
Kindlasti vajab veel täiendamist väljamaksete süsteem, aga usun, et leitakse ka siin lõpuks motivatsioon pensionikoguja huvidest lähtuvad lahendused tekitada. Loodetavasti kiiremini, kui II samba fondide puhul.
See ei tähenda, et meil ühtegi majanduskriisi enam kunagi ei tuleks ja II sammas kriisi ajal miinusesse ei saaks jälle kukkuda. Kindlasti tuleb ja kindlasti kukub paljude jaoks miinusesse, täpselt nagu langeb ka sotsiaalmaksu laekumine ja suureneb I samba defitsiit. See on osa investeerimisest ja majandustsüklite toimimisest.
Oluline on, et poliitikud sellest enne järgmist krahhi aru saaksid ja ei hakkaks raskematel aegadel populistlikke ja pensionikogujatele kahjulikke otsuseid tegema.