Toomas Jürgenstein

FOTO: Erakogu

Riigikogu liige Toomas Jürgenstein (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) nõustub Tallinna Ülikooli politoloogiamagistrandi Anita Jaansoniga, et sotsid on hakanud kõnelema liberalismile omasest vabadusest. Põhjus võib seisneda selles, et vabadus ei ole ühiskonnas enam endastmõistetavalt kalliks peetud reliikvia.

Anita Jaanson tõdeb oma hiljutises artiklis «Sotsiaaldemokraatlikud oravad ja liberaalsed sotsiaaldemokraadid» (Postimees 29.10.2018), et sotsiaalmajanduslike lubaduste põhjal on valijatel erakondi raske eristada, Reformierakond ja Isamaa toetavad sotsiaaldemokraatliku, Sotsiaaldemokraatlik Erakond mõõdukalt liberaalse heaoluriigi loomist. 

Lugedes nimetatud artiklit, meenus mulle esmalt 18. sajandil kirjutatud Gottfried Lessingi näidend «Naatan Tark», kus keskne teema on mõistujutt kolmest sõrmusest. Mõistujutt kõneleb judaismist, kristlusest ja islamist kui täpselt ühesugustest sõrmustest, mida isa pärandab oma kolmele pojale. Vaid üks kolmest sõrmusest on originaal, teised on koopiad ja pojad püüavad selgust saada, kelle käes on ehtne sõrmus. Seda saab teha vaid pikaajalisel vaatlusel, sest originaali tõestuseks on sõrmusekandja elu, mis on Jumalale ja inimestele meelepärane.

Mulle tundub, et Jaansoni artiklile mõeldes on paralleelid Lessingi meeldejääva mõistujutuga vägagi kohased. Iga erakond võib uskuda, et tema käes on originaalne sõrmus. Selle tõestuseks saavad olla vaid inimeste rõõmuks ning kasuks tehtud otsused ja teod, millest paljud avalduvad alles teatud aastate möödudes.

Sotsiaaldemokraadil oli Jaansoni artiklit lugeda hea. Domineerib ju autori analüüsitud erakondade sotsiaalpoliitikas eelkõige sotsiaaldemokraatlik heaoluriigi mudel, st sotsid on suutnud oma lähenemise ühiskonnale endastmõistetavaks muuta. On loomulik, et see on veendunud liberaalid ja konservatiivid pisut ärevaks muutnud, nii on mõnedki prominentsed nendest erakondadest lahkujad või kriitikud viidanud just oma partei hägustunud seisukohtadele.      

Omajagu huvitavam oli mulle väide Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kaldumisest mõõdukasse liberaalsusse. Arvan, et see tähelepanek on õige, üha enam on Eesti sotsid hakanud kõnelema liberalismile omasest vabadusest. Mulle tundub, et selle taga on paljude sotside vaistlik tunnetus, et vabadus ei ole ühiskonnas enam endastmõistetavalt kalliks peetud reliikvia. Ning teatud nihe oma mugavast sotsiaaldemokraatlikust sängist väljapoole on siin vältimatu.

Tõsi on ka see, et sotsid püüavad vabadust siduda armastuse ja hoolivusega. Näiteks mäletan Jevgeni Ossinovskit Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul Narvas peetud kõnes kinnitamas: «Vabadus on armastus on vastutus. «Raske on vabadust kanda,» ütleb Alliksaar. Jah, mitte karistust ei kanta, vaid vabadust. Vabadus on tugeva privileeg, vabadus on suuremeelne ja lahke. Vabadus on julgus.»

Pisut erinev vabaduse mõistmine on üks suurimaid väljakutseid näiteks ka hüpoteetilises koostöös Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Reformierakonna vahel. Pole ju selge, kuivõrd suudetakse teineteist täiendavaks muuta Reformierakonna poolt rõhutatud individuaalsus, liberaalsus ja vabadus ning sotsiaaldemokraatide poolt oluliseks peetud solidaarsus, võrdsed võimalused ja vabadus. Loetletud väärtused võivad teatud teemades käristada need erakonnad ka vastanduvateks. Poliitikas on reaalsed mõlemad võimalused, näiteks näen Reformiaerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna head koostöövõimalust töötamisel selle nimel, et jõustuksid kooseluseaduse rakendusaktid, samas maksupoliitikas pole konsensust saavutada nii lihtne. 

Pöördun lõpetuseks Jaansoni artiklis toodud väite juurde, et valijal võib tekkida tunne, et erakonnad on justkui ühesugused. See väide meenutas, et poola religioosne filosoof ja mõtleja Leszek Kołakowski on kirjutanud essee «Kuidas olla konservatiiv-liberaalne sotsialist?». Analüüsides neid kolme mõttevoolu, jõuab Kołakowski järeldusele, et see on võimalik: «On võimalik olla konservatiiv-liberaalne sotsialist ja järelikult – mis on seesama – ei kujuta need kolm sõna endast enam vastastikku üksteist välistavaid mõisteid. Aga põhjus, miks alguses mainitud suur ja võimas Internatsionaal iialgi teoks ei saa, on niisugune: see Internatsionaal ei ole võimeline inimestele lubama, et nad saavad õnnelikuks.»

Õnnelikuks saamise teed peavad erakonnad eraldi valijate ette laotama. Ning järjekordne otsustamise aeg on märtsi alguses.