Anita Jaanson: sotsiaaldemokraatlikud oravad ja liberaalsed sotsiaaldemokraadid

Anita Jaanson Foto: Erakogu

• Erakondade ideoloogia ei klapi valimisprogrammis pakutava sisuga.
• Valimislubadused lähtuvad ühiskonnas parasjagu populaarsetest tendentsidest.
• Erakondade suhteline sarnasus paneb otsima «uut ja põnevat».

Ebakõlad ideoloogiliste ja sotsiaalpoliitiliste seisukohtade vahel esinevad kõikide erakondade puhul, kirjutab Tallinna Ülikooli politoloogiamagistrant Anita Jaanson.

Eesti erakondade sotsiaalpoliitilised lubadused ja ideoloogilised vaated ei ole omavahel vastavuses. Vaadates erakondade valimisprogramme varasematel aastatel, on näha, et Eestis liberaalseid vaateid propageerivad Reformierakond ja Isamaa toetavad tugevalt sotsiaaldemokraatlikku ning Sotsiaaldemokraatlik Erakond mõõdukalt liberaalset heaoluriigi loomist.

Nii meedias kui ka kogu ühiskonnas on erakondade sotsiaal- ja majanduspoliitilised lubadused valimiste eel alati eriti terava kriitika all. Arutelu käib selle üle, millist heaoluriiki Eestis näha tahetakse. Heaoluriik peab garanteerima kodanikele nii poliitilised kui ka sotsiaalsed õigused, sekkumata seejuures otseselt majandusse, samal ajal vähendades ühiskonna liikmete sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust nii maksu-, majandus- kui sotsiaalpoliitiliste vahenditega. Heaoluriik ühel või teisel kujul on kujunenud lääne demokraatlike ühiskondade lahutamatuks eesmärgiks.

Ideoloogiliselt on erinevad võimalused, kuidas sellist riiki ehitada. Debati keskmes on arutelud, millisest ideoloogiast lähtudes saavutatakse parim tulemus. Mida teha olukorras, kus erakonnad, reklaamides end ühe või teise ideoloogia esindajana, pakuvad valijale hoopis teistsugust sisu? Kõlab nagu false advertisement? Pakend ütleb üht, kuid sisu on tegelikult teine.

Aasta tagasi koostasin uurimistöö, kus analüüsisin 2007. ja 2015. aasta nelja Eesti parlamendierakonna ideoloogiliste ja sotsiaalpoliitiliste seisukohtade omavahelist vastavust. Uuritavad erakonnad olid Reformierakond, Keskerakond, SDE ning Isamaa ja Res Publica Liit (praegune Isamaa).

Seisukohtade vastavuse analüüs põhines Esping-Anderseni heaoluriigi mudelite tüpoloogial, mis toob esile kolm ideoloogiat – liberalism, konservatism ja sotsiaaldemokraatia – ning neile vastavad heaoluriigi mudelite tunnused. Uuringus määratleti mainitud erakondade ideoloogilised vaated, millistele heaoluriigi mudelite tüüpidele vastavad nende erakondade sotsiaalpoliitilised seisukohad ning kuivõrd on need ideoloogilised vaated ja sotsiaalpoliitilised lubadused omavahel vastavuses.

Esping-Anderseni tüpoloogia näeb ette kolm heaoluriigi mudelit. Liberaalne heaoluriigi mudel järgib tagasihoidlikku abivajajate toetamist riigi poolt. Põhirõhk on toetustel ja vajaduspõhisusel. Usutakse turu suutlikkusse puuduolevad heaoluks vajalikud teenused ja tooted ise juurde tekitada ning riigi sekkumine peab olema tugevalt põhjendatud. Sotsiaaldemokraatlik mudel vastandub liberaalsele ning on kontsentreeritud teenustele je universaalsusele.

Riiki arvatakse kõige paremini teadvat, mida tema kodanikud vajavad, ja soositakseriigi tugevat sekkumist majandusse. Sotsiaaldemokraatliku mudeli eesmärk on vähendada sotsiaal-majanduslikku lõhet ühiskonnas.

Konservatiivne heaoluriigi mudel väärtustab pere ja traditsioonide säilitamist ning sarnaselt liberaalidega usutakse turu võimekusse puudujäägid likvideerida. Eelistatakse toetuste kaudu abistamist teenustele ja vajaduspõhisust. Konservatiivse mudeli erinevus liberaalsest seisneb selles, et kui esimeses mudelis keskendutakse perekonna vajadustele, siis teises seatakse esikohale indiviidi vajaduspõhisus.

Milleks hoida ideoloogilist puhtust, kui sihtturundus ja professionaalne sõnumite kujundamine aitab tuua vajalikud hääled?

Minu analüüs näitab, et nii Reformierakonna kui ka Isamaa sotsiaalpoliitilisi lubadusi iseloomustab kõige paremini sotsiaaldemokraatliku heaoluriigi mudel, samas kui Keskerakonna ja sotside lubadusi liberaalse ja sotsiaaldemokraatliku heaoluriigi mudeli kombinatsioon. Kuivõrd teame Reformierakonda liberaalse, Isamaad liberaalse ja konservatiivse maailmavaate kombinatsiooni, SDEd sotsiaaldemokraatliku ja Keskerakonda sotsiaaldemokraatlik-konservatiivse ideoloogia esindajana, on selge, et ebakõlad ideoloogiliste ja sotsiaalpoliitiliste seisukohtade vahel esinevad kõikide erakondade puhul.

Suurimad on erinevused Reformierakonna puhul. End propageeritakse liberaalse erakonnana, kuid sotsiaalpoliitilised lubadused on ülekaalukalt omased sotsiaaldemokraatlikule ideoloogiale.

Võrreldes 2007. aastaga oli Reformierakonna 2015. aasta valimisprogrammis märgata sotsiaalpoliitiliste lubaduste toonis väikest nihet sotsiaaldemokraatlikult vaatelt liberalismi poole. Samas jääb ebaselgeks, kas tegemist oli juhusega või erakonna teadliku sammuga.

Samuti on märkimisväärne Reformierakonna sotsiaalpoliitiliste lubaduste ca 80-protsendine suurenemine 2015. aasta valimisprogrammis, mis näitab erakonna tähelepanu suuremat suunatust sotsiaalpoliitilistele teemadele.

Tulemused on üllatuslikud ka SDE ning Isamaa puhul. Esimene neist on põiminud oma sotsiaaldemokraatlike sotsiaalpoliitiliste lubaduste sekka ka liberaalseid lubadusi. Ei ole selge, kas seda on tehtud enese vastandamiseks Reformierakonnale ja Isamaale. Skaalal sotsiaaldemokraatia vs. liberalism liikusid sotsiaaldemokraatide lubadused just viimase poole ehk suurenes eemaldumine oma ideoloogilistest uskumustest. Lubaduste arv 2015. aasta programmis kahekordistus võrreldes 2007. aastaga.

Märgatavad erinevused vaadetes on ka Isamaal. Kuigi 2007. aasta sotsiaalpoliitiline valimisprogramm oli üsna ideoloogiatruu ehk domineerisid liberaalsed lubadused, tehti 2015. aasta programmis täispööre sotsiaaldemokraatia poole. Kõige stabiilsemaks sotsiaalpoliitilise ja ideoloogilise vastavuse kontekstis võib pidada Keskerakonda, kelle nihked kahe aasta valimisprogrammis olid minimaalsed ning kelle ideoloogiliste ja sotsiaalpoliitiliste seisukohtade lahknevus on kõige väiksem.

Kahe viimase riigikogu valimiste erakondade valimisprogrammide põhjal tehtud analüüs näitab selgelt sotsiaaldemokraatliku ideoloogia domineerimist erakondade sotsiaalpoliitiliste lubaduste hulgas.

Ideoloogiliste ja sotsiaalpoliitiliste vaadete omavahelise mittekattuvuse fenomeni seletamiseks on ilmselt mitu võimalust. Palju sõltub näiteks sellest, kuidas erakonnad oma valimisprogramme koostavad.

Poliitiliselt korrektseim, aga vähetõenäoline põhjendus on, et erakonnad lähtuvad oma lubaduste koostamisel ratsionaalsusest ja praktilisusest enam kui ideoloogiast. Tõenäolisim põhjendus on valijate häälte prominentsus, mis tähendab, et valimislubadused koostatakse, lähtudes ühiskonnas parasjagu populaarsetest tendentsidest. Milleks hoida ideoloogilist puhtust, kui targeted marketing (sihtturundus) ja professionaalne sõnumite kujundamine aitab tuua vajalikud hääled?

Valijal on oma roll erakondade vaadete puhtuse jälgimisel. Mida suurem on kodanike teadlikkus ühiskondlikest teemadest ja suutlikkus ideoloogilist maailma mõista, seda vähem on erakondadel võimalik oma vaadetest kõrvale kalduda. Teisisõnu, kui on teadmine, miks erakondade ideoloogilise puhtuse hoidmine on oluline, siis eksisteerib ka soov ja võimekus erakondi selles valdkonnas korrale kutsuda.

Kas sotsiaaldemokraatia müüb? Kahe viimase riigikogu valimiste erakondade valimisprogrammide põhjal tehtud analüüs näitab selgelt sotsiaaldemokraatliku ideoloogia domineerimist erakondade sotsiaalpoliitiliste lubaduste hulgas.

Erakondade 2019. aasta valimisprogrammid alles valmivad, mistõttu ei ole võimalik öelda, kuidas kirjeldatud tendentsid jätkuvad. Läänes on juba ammu selgelt liigutud heaoluriigi poole. Ühest küljest on selle nähtuse ilmnemine Eestis positiivne, sest on justkui jõutud kokkuleppele, et riigi haldamise üldine suund on sotsiaalsel kodakondsusel ja võrdsema ühiskonna edendamisel.

Samuti illustreerib see Eesti geopoliitilist paiknemist ida-lääne teljel.

Valimislubaduste ja vaadete lahknevuse miinuseks on muidugi aga valija suutmatus eristada erakondi sotsiaalmajanduslike lubaduste põhjal. See tekitab tunde, et kõik erakonnad on justkui ühesugused, ja paneb osa valijaid otsima midagi «uut ja põnevat», milleks pahatihti võivad olla populistlikud või äärmustesse kalduvad parteid.

Autor on Reformierakonna liige.