Kadri Haller-Kikkatalo: surrogaatemaduse võiks legaliseerida vaid ühel juhul

Rase naine. Foto: PantherMedia/Scanpix

Surrogaatemaduse võiks legaliseerida tingimusel, et surrogaatemaks on viljatu paari naise bioloogiline ema, kirjutab meditsiiniteadlane, poliitilise liikumise Eesti 200 riikliku turvavõrgu ja tervishoiu teema juht Kadri Haller-Kikkatalo.

Surrogaatemaduse teema on üles kerkinud väga emotsionaalsel moel (ERR 11.10.2018, Delfi, Uued Uudised, TV3, PM 19.10.2018 jne).

Kõlanud sõnavõttudes ei looda enamasti tervikpilti, vaid raiutakse oma arvamust ja nii tekibki inimestel vaid lünklik pilt probleemist. Eks see ole tänase arvamuskultuuri laiemini levinud probleemidest.

Tegelikult annavad arvamused kokku tervikpildi ja kõik sõnavõtud puudutavad mingit olulist nüanssi, sõltumata sellest, kas sõnavõtja seisukoht on olla poolt või vastu.

Ma sooviks luua tervikpildi, tuua välja teema eri tahud ning pakkuda ka võimalikud lahendused.

Surrogaatemadus tähendab, et last vajava paari sugurakud viljastatakse kehavälise viljastamise protseduuri läbides, kuid embrüo siiratakse teise naise emakasse. See teine naine kannab raseduse ja sünnitab lapse, kelle ta loovutab tagasi last kasvatama hakkavale paarile.

Surrogaatemadust vajaksid need naised, kellel emakas kas puudub või ei kannaks see rasedust välja erinevatel põhjustel.

Eesti seaduste järgi surrogaatemadus lubatud ei ole ja laps kuulub teda sünnitanud naisele ja temaga seaduslikus abielus olevale mehele, või mitteabielus oleva naise puhul ühisavaldusel (sünnitunnistusel) märgitud mehele.

Kui palju oleks neid paare, kes vajaksid surrogaatemadust?

Ka Eestis, nii nagu mujal maailmas, elavad viljatud paarid, kes naise füüsilise haiguse tõttu vajaksid surrogaatemadust.

Surrogaatemadust vajaksid need naised, kellel emakas kas puudub või ei kannaks see rasedust eri  põhjustel välja.

Näiteks võib tuua emaka eemaldamine varasema haiguse tõttu, emakakaela väljaarenematuse jt emaka arengu anomaaliate esinemine, adenomüoos vm emaka haigus. Selliseid naisi on hinnanguliselt 0,2 protsenti lapsesaamiseas olevatest naistest, kuid kahtlemata pole kõik neist paarisuhtes ega soovi last saada.

Lisaks neile vajaksid surrogaatemadust paarid, kellel esineb muul põhjusel viljatus, kuid kõik eelnevad viljatusravi protseduurid on korduvalt edutult lõppenud.

Teaduses peetakse «korduvaks ebaõnnestumiseks» alates kolmest kõrge kvaliteediga või 10 täpsustamata kvaliteediga embrüoga teostatud kehavälise viljastamise-embrüo siirdamise protseduurist (IVF), mis ei ole lõppenud rasedusega. Raske on piiritleda ka viljatusravi protseduure, mida mõista «kõikide eelnevate» all.

Tänapäeva viljatusravi võimalusi on palju, alates n-ö tavalisest IVFst kuni doonorrakkude ja doonorembrüote kasutamiseni. Mujal maailmas on teostatud isegi emaka siirdamist.

Viljatus puudutab kuni 15 protsenti paaridest, kes on lapse saamise eas. Kolme kehavälise viljatusravi protseduuri järel saavutab raseduse ca 75 protsenti ravi saanutest.

Seega 25 protsendil viljatusravi paaridest esineb kolm edutult lõppenud viljatusravi protseduuri ja ca kaks protsenti ei jää rasedaks ka 12. protseduuri järel.

Võttes kokku teadaolevad numbrid, on potentsiaalselt surrogaatemaduse vajadus 0,2–2 protsenti viljatutest paaridest ning 0,03–0,3 protsenti kõikidest lapsesaamise eas olevates paaridest. Ümber arvutatuna vajaksid Eestis surrogaatemadust 72–723 paari ehk 0,01–0,1 protsenti poolest (kuna räägime paaridest) Eesti rahvastikust.

Viljatusega on üldiselt nii, et inimesed, kes sellega kokku ei puutu, seda probleemiks ei pea; kuid nende jaoks, kes last soovivad, kuid ei saa, kahjustab lastetus neid inimesi vaimselt, mis lõpuks eraldab nad sotsiaalselt.

Ilmselt ei oleks kõikidele neile paaridele üldse vastuvõetav surrogaatemaduse mõte, mille tõttu on tegelik surrogaatemadust vajajate arv väiksem, kui siin arvutuste läbi pakutud. Kas see on vähe või palju, on tõlgendamise küsimus.

Paaride seisukohast, kellel surrogaatemadus oleks ainuvõimalus saada geneetiliselt oma laps, on selle keelustamine kahtlemata suur probleem.

Viljatusega on üldiselt nii, et inimesed, kes sellega kokku ei puutu, seda probleemiks ei pea; kuid nende jaoks, kes last soovivad, kuid ei saa, kahjustab lastetus neid inimesi vaimselt, mis lõpuks eraldab nad sotsiaalselt.

Kui aga neile peredele võimaldada lapse saamine, siis need lapsed oleks kahtlemata väga oodatud ja hoitud. Ja see ei ole mitte vähetähtis, kuna just varasel lapsepõlvel on määrav roll inimese psühhosotsiaalsele arengule.

Mis on see ühiskondlik oht, mida me kaitseme, kui me ei luba surrogaatemadust vastandina nende üksikute paaride lapsesaamise soovile?

Millega me peame arvestama selle teema arutelus?

Üldiselt on rasedus ja sünnitus naisele normaalne ja ohutu füsioloogiline protsess. Kuid tegelikult võib iga hetk ja kõikvõimalikul moel ka valesti minna, ohustades nii tulevase lapse kui ka surrogaatema tervist.

Kui naine kannab geneetiliselt võõrast last, on raseduse äratõukereaktsioon tõenäolisem, st ainuüksi surrogaatemadus seab rasedusele suuremaid riske, kui naise oma sugurakust pärinev rasedus.

Loomulikult kaasnevad rasedusega ja sünnitusega terviseriskid ka viljakate paaride jaoks, kuid erinevalt surrogaatemadusest puudub neil kolmas osapool. Kui naise oma munarakust tulnud rasedus on «poolenisti oma» naise immuunsüsteemi jaoks, siis surrogaatema jaoks on rasedus geneetiliselt võõras.

Kui naine kannab geneetiliselt võõrast last, on raseduse äratõukereaktsioon tõenäolisem, st ainuüksi surrogaatemadus seab rasedusele suuremaid riske, kui naise oma sugurakust pärinev rasedus.

Teiseks toob surrogaatemadus juurde inimesi, keda puudutab lapse kandmise ja tema loovutamise otsus. Kui juhtub midagi halvasti surrogaatemaga või sündinud lapsega, hakkavad lapse tulevane pere ja surrogaatema pere teineteist süüdistama.

Terviseriskide alandamiseks võiks surrogaatemaduse lubamisel rakendada piiranguid sarnaselt steriliseerimist reguleerivale seadusega. Sellisel juhul võiks potentsiaalne surrogaatema olla juba sünnitanud mitu last (ehk täitnud oma bioloogilise kohustuse juhuks, kui kõnealune rasedus toob kaasa kas naise viljatuse või surma) ja ta peaks olema juba teatud vanuses – piisavalt vana, et suurema tõenäosusega see naine endale ise noort peret enam ei soovi, juhul kui kõnealuse rasedusega kaasnevad halvad tagajärjed.

Kas tegelikult oleksid need parameetrid piisavad? Kas näiteks 35-aastane ja kolme alla 15-aastase lapse ema võiks riskida oma tervisega? Mida ütleb selle naise perekond, kui ta sureb? Kas see naine ja tema perekond saaks üldse olla kunagi nõustatud piisavalt, et anda teadlik nõusolek olla surrogaatema? Kuidas neid inimesi siis aidata, kui midagi läheb halvasti? Kuidas kahjustub nende inimeste vaimne tervis ja kas see mitte ei kandu sotsiaalsetesse probleemidesse?

Kuidas peaks asetuma lapsendamise ja surrogaatemaduse teemad jadas, millega püütakse aidata viljatuid paare?  

Vaatamata hiljuti Postimehes ilmunud Riina Solmani artikli põhisõnumile (PM 19.10.2018), tõi autor välja minu arvates ühe väga olulise teema, et mis juhtub siis, kui rasedust kandnud naisel tekib emalik side vastsündinud lapsega ja kõik muud emotsionaalsed küsimused, mis tekivad nende kolme täiskasvanu vahel?

Kui eespool sai arutatud, et terviseriske vähendaks asjaolu, kui naine oleks juba sünnitanud, siis just mitmendat last oodates tekivad tunded lapse vastu ammu enne lapse sündi. Siinjuures ei aita ka lapse loovutamine kohe pärast sündi.

Tervise riskidest tulenevalt ei saa lubada, et surrogaatemadust hakataks praktiseerima kasumi teenimise eesmärgil (v.a kattes raseduse ja sünnitusega seotud otsesed kulud). Kui keegi otsustab olla surrogaatema, siis ainult ennastsalgaval, mittekasumlikul ja ohvrimeelsel eesmärgil.

Ja veel, senikaua kui meil on riigi ülalpidamisel lapsendamist ootavaid vanemateta lapsi, kerkib üles eetiline dilemma surrogaatemadusega kaasnevate riskide ja hüve vahel. Kuidas peaks asetuma lapsendamise ja surrogaatemaduse teemad jadas, millega püütakse aidata viljatuid paare?  

Mis oleks lahendus?

Võtame kokku. Viljatus on viljatule paarile suur probleem, mis lõppkokkuvõttes mõjutab nende inimeste sotsiaalset teostust.

Surrogaatemadus oleks äärmuslik variant, mis aitaks selekteeritud inimestel saada perre laps, kes oleks hoitud ja armastatud. Surrogaatemadus on ettearvamatult ohtlik eelõige surrogaatemale ja võib tekitada probleeme tema lähedastele. Mustem stsenaarium võib olla kas surrogaatema või tulevase lapse surm.

Alahinnata ei saa ka hoomamatuid ja seetõttu raskesti lahendatavaid sidemeid ja suhtlusprobleeme, mis võivad tekkida surrogaatema ja lapse tulevase perekonna vahel.

Tundub lausa võimatu, et keegi kolmas, pereväline inimene saaks langetada teadliku otsuse nõustumaks olla surrogaatema. Pole eetiline seda ka kelleltki küsida, teades, et inimene ei tea, mida ta tegelikult enda kanda võtab.

Praegu ei ole meditsiin ja teadus nii kaugele arenenud, et saaksime legaliseerida surrogaatemadust. Meditsiin oskab surrogaatrasedust luua, kuid ei oska sellist rasedust veel muuta ohutuks.   

Ilmselt nende raskete probleemide tõttu on paljud riigid ka surrogaatemaduse keelustanud.

Ainsa võimalusena surrogaatemadust legaliseerida näen vaid juhul, kui surrogaatema on viljatu paari naise bioloogiline ema. Naise ema oleks nii geneetilises, immunoloogilises, lapsega emotsionaalse suhte tekkimise jne mõttes parim kandidaat surrogaatemaks, olles «see ennastsalgav, mittekasumlik ja ohvrimeelne» abiline.

Kuid taas küsin, kas on eetiline lasta emal trotsida terviseriske, eirata sünnitaja vanusest tulenevaid riske ja rutata oma lapse perele appi ja sünnitada neile laps.

Olgu siinkohal öeldud, et selliseid juhtumeid, kus naise (või ka mehe) enda ema hakkaks viljatule paarile surrogatemaks, on kajastatud seni ainult sotsiaalmeedias ega pole kokku võetud teaduskirjanduses.

Kõiki eelnevaid ohte arvestades leian, et täna ei ole meditsiin ja teadus nii kaugele arenenud, et saaksime legaliseerida surrogaatemadust. Meditsiin oskab surrogaatrasedust luua, kuid ei oska sellist rasedust veel muuta ohutuks.