Riina Solman: surrogaatemadus kui inimkaubanduse üks vorme vajab hukkamõistu, mitte aga õilistamist

Rasedus. Foto: SCANPIX

Kas last saab osta ja müüa, küsib surrogaatemadusele vihjates erakonda Isamaa kuuluv poliitik Riina Solman ja vastab eitavalt.

Lapsi ihkavad täiskasvanud saavad võidelda oma huvide ja õiguste eest – vaadata, sõltuvalt olukorrast, kas veekalkvel silmil või õnnest pakatava naeratusega kaamerasse ja kinnitada, kui pühendunud lapsevanemad nad on. Sündimata laps, kelle elu on saanud alguse äritehingu tulemusel ja kellest peale sündi saab tellija pereliige, ei saa debatis ise osaleda ega avaldada arvamust, kas ta tahab olla kaup. Debateerima peavad teised.

Arvata on, et järgneva kirjutisega tõmban enesele n-ö progressiivse maailma hukkamõistu. Kindlasti saan süüdistatud mõistmatuses ning võib-olla koguni vihas harmoonilise ja armastava, kuigi pisut teistsuguse peremudeli vastu. Samas ma ei põe viha ega võõraviha, vaid olen mures. Tean, et püüd inimlikult inimkaubanduse vastu astuda viib absurdsesse vaidlusse – emaka «üürimise» hukkamõistmine toob kaasa sildistamise ja pahameeletormi.

Mis saab siis, kui väljalaenatud emakaga emal tekivad tunded?

Olles ema, ühiskonnaliige ja lihtsalt inimene, on mulle aga talumatu nende hõllanduslike elustiili propageerivate ilupiltide taga peituv tegelikkus. Probleem ei ole geipere lapsendamissoovis, vaid surrogaatemaduses. Küsimuses, kui eetiline see on, et naine oma keha tasu eest välja laenab? Ja kas naine on sealjuures üldse oma keha omanik? Mis saab siis, kui väljalaenatud emakaga emal tekivad tunded? Kui progressiks nimetatakse äri, mille objektiks on inimese elu ja emaüsa väljaüürimine kommertslikel alustel, olen rõõmuga nõus kandma «progressivastase» tiitlit.

Kes kaitseb lapsi ja «sünnitusmasinaid»?

Lastekaitseorganisatsioonid, kellel eelkõige peaks lasuma kohustus anda toimuvale eetiline hinnang, on sellest tänaseni hoidunud. Sellest on kahju, kuid omal moel on see ka inimlikult arusaadav. Teisel pool rindejoont asub kõnealuses kaasuses homoseksuaalne paar. Arvestades sildistamist ja negatiivset meediafooni, mis tabab igaüht, kes ükskõik millises küsimuses asetub kas või teoreetiliselt homokogukonnast teisele poole rindejoont, ei üllata soov end neist teemadest distantseerida.

Muidu tähelepanu ihkavad «ministeeriumid» hoiduvad aga praegu aruteludesse sekkumast.

Naisõiguslaste vaikimine seevastu näib taktikalise sammuna. Naise keha kasutamine lapse ilmaletoomise vahendina ärilisel alusel on kõige lihtlabasem näide sünnitusmasinast – ühest lemmiksümbolist sildistavas feministlikus leksikas. Muidu tähelepanu ihkavad «ministeeriumid» hoiduvad aga praegu aruteludesse sekkumast. Esiteks tähendaks see ju selja pööramist senisele liitlasele LGBT-kogukonnale ning teiseks nõustumist põlisvaenlase – konservatiivide – väidetega. Poliittehnoloogia on selle nähtuse tegelik nimi.

Kuhu on teel meie ühiskond, kui mõne grupi erahuvid on muutunud niivõrd oluliseks, et nende nimel tuleb välistada seisukohavõtud fundamentaalsetes eetilistes küsimustes, nagu inimkaubandus? Kurb ja piinlik on vaadata, kui avalikus meediaruumis kuvatakse eetikaküsimuse tõstatamise asemel maalima ilupilti, mis väljast sädeleb, kui mille sisus on midagi väga korrast ära.

Pildi keskmes on kaks iseenesest tublit ja lugupeetud inimest, aga on üks detail, mis heidab sünge varju loo peategelaste ja nende teguviisi õilistavate meediakanalite eetilisele palgele: see pilt räägib inimkaubandusest eduloo vormis. Milline on järgmine ilupilt ja edulugu, tahaks siinkohal küsida. Kas õnnelikult naeratav Lähis-Ida päritolu orjatar mõne siinse bojaari tagatoas või tosin musta meest suurfarmis kanu talitamas ja nendega eluaset jagamas? On ju nendegi jaoks orjaseisus võib-olla parem kui elu sõjast laastatud kodumaal.

Küsimus ei ole homoseksuaalide lapsendamisõiguses

Kes pole veel tähele pannud, neile kordan üle, et selle artikli sisu ei ole geide lapsendamisõiguse üle argumenteerimine. Need õigused ei puutu hetkel üldse asjasse. Ma ei sea siinkohal kahtluse alla ega soovi arutleda, kas homoseksuaalne lapsevanem oleks halvem heteroseksuaalsest. Asja tuum on eetika ja inimõigused: kas last saab osta ja müüa. Juhuse tahtel on selle küsimuse ühiskonna ette toonud just homoseksuaalne paar.

Ebaeetiline on ka anda lapsele elu üksnes selleks, et loobuda elu andja emakohustusest laps üles kasvatada.

Kauplemine inimese eluga on ebaeetiline, seadusevastane ja inimlikult väär. Inimesi ei osteta, müüda ega toodeta. Nende tehingute toimumisele ei aidata kaasa. Neid tegevusi ei õigustata ega õilistata. Mainitud kaasuses: homoseksuaalse paari soov saada lapsi ei kaalu üles põhimõtet, et inimkaubandus on lubamatu.

Ebaeetiline on ka anda lapsele elu üksnes selleks, et loobuda elu andja emakohustusest laps üles kasvatada. Laps on füsioloogiliselt ühendatud bioloogilise emaga. Ta vajab ja otsib oma ema lähedust nii enne kui ka pärast sündi. Olla oma ema laps on tema bioloogiline õigus. Seda möönab kaudselt ka üks tänase surrogaatemaduse «eduloo» peategelasi, öeldes, et kui lapsed sünnivad, on nad nii armsad, et keegi ei taha neid ära anda ning kõik tahavad, et lapsed kasvaksid sinuga ja saaksid nendega palju aega koos veeta (EPL 6.10.2018).

Kes heastab laste asetamise vastuolulise meediasangari rolli?

Nagu kõik probleemid, nii jõuab ka see lõpuks küsimuseni, kes vastutab? Või peaks küsima, kes kannatab? Kuu aja pärast näevad ilmavalgust kaksikud, kellel on õigus väärikale ja turvalisele elule lastena ja hiljem täiskasvanuna. Nende tulek siia ilma on aga neist endist sõltumata sattunud ulatusliku eetilise debati keskmesse ja see taak jääb neid saatma kogu eluks. Kahtlen, kas algatatud meediakampaania disaineritel ja kõigil sellega seotud inimestel on võimalik kuidagigi heastada nende laste asetamist sellisesse vastuolulisse rolli.

Peaminister eksib aga rängalt, öeldes, et see teema vajab ühiskonnas tasakaalukat debatti. Ei vaja!

Peaministril on õigus, et surrogaatemadus ei saa olla poliitkampaania küsimus (Jüri Ratas 10.10.2018 riigikogu infotunnis). Peaminister eksib aga rängalt, öeldes, et see teema vajab ühiskonnas tasakaalukat debatti. Ei vaja! Inimese ostmine ja müümine – mida poola-iiri verd punapäise ema munaraku väljavalimine ja kaksikute tellimine kahtlemata on – ei vaja mitte tasakaalukat debatti, vaid tasakaalukat, kuid ühemõttelist hukkamõistmist. Ja seda väljaspool päevapoliitikat ja maaimavaadet.

Elustiiliajakirjanikelt, kes on beebide ostu-müügitehingut õilistamas, tahaks sama õhinapõhist lähenemist kuulda juba sündinud, kuid hüljatud laste lapsendamissoovidest – need lapsed on juba olemas ja ootavad, et inimeste südametesse ruumi jaguks.