Sten Tikerpe vastus Heelia Sillamaale: sa ei ole terve põlvkonna pressiesindaja

Sten Tikerpe Foto: Erakogu

Ühe isiku ja sõpruskonna vaated ei peegelda kindlasti terve põlvkonna seisukohta, kirjutab Postimehe lugeja Sten Tikerpe. 

Alati värvikaid seisukohti väljendav ajakirjanik Heelia Sillamaa kirjutas Postimehesse artikli «Heelia Sillamaa: raha eest ma küll lapsi vorpima ei hakka». Kuivõrd tema varasemad kirjatükid on suures osas puudutanud üsna triviaalseid probleeme, ei ole ma seni tundnud vajadust reageerida. Olukorras, kus ajakirjaniku sõnavõtud hakkavad aga puudutama teemasid, mis päriselt ühiskonna toimimist ja jätkusuutlikkust puudutavad, leian ma siiski, et Heelia hääl ei tohi jääda ainsaks, mis «meie» põlvkonna esindajatelt meedias kõlama jääb.

Harutagem teema algusest peale lahti. Esiteks ei saa juba pealkirja juures jätta ära märkimata, et noore ajakirjaniku sulest tulnud väljendid «laste vorpimine» või «tööjõu sünnitama kukkumine» kõlavad üsna labaselt. Seda eriti inimese poolt, kellel endal ei ole veel lapsi. Kõlab üsna lugupidamatult nende vastu, kes on kogu pere loomisega kaasneva rõõmude ja murede karusselliga päriselt hakkama saanud. Ma usun, et enese veidi tsiviliseeritum väljendamine teeks autori ajakirjanduslikule tõsiseltvõetavusele ainult head.

Noore ajakirjaniku sulest tulnud väljendid «laste vorpimine» või «tööjõu sünnitama kukkumine» kõlavad üsna labaselt. 

Aga hästi, mingem viidatud artikli sisu juurde. Kõigepealt peab ütlema, et selles esitatud probleemipüsitus jääb kohe alguses üsna segaseks. Sillamaa kirjutab oma artikli sissejuhatavas ja kolmandas lõigus iseendale täielikult vastu, öeldes kõigepealt, et poliitikute seisukoht, nagu motiveeriks raha tema põlvkonna esindajaid laste saamiseks, on naiivne. Loetud read allpool kirjutab ta aga juba, et nendesamade poliitikute sõnul ei tohikski raha olla laste saamisel motivatsioon, vaid noortele kindlustunde pakkuja. Kui need kaks seisukohta nüüd kõrvuti panna, jääb mõistmatuks, mis probleemile artikkel üleüldse rajatud on. Kes arvab, et raha peaks kedagi lapsi saama motiveerima?

Proovin siiski autori mõttekäiguga kaasas käia, jätkem see vastuolu koos konkreetsete poliitikute ja summadega kõrvale. Valimiste eel on niikuinii tavaks, et erakonnad žongleerivad tavapärastest ambitsioonikamate ideedega. Negatiivse iibe teema ja sotsiaaltoetused on aga püsiv teema, mis on vähemalt iseseisvuse taastamisest alates pidevalt päevakorral olnud.

Edasi läheb siiski samas vaimus ja Sillamaa poolt järgmises lõigus avaldatud mõttekäigud panevad samuti pehmelt öeldes kulmu kergitama. Nimelt väidab Sillamaa, et teda solvab arvamus, nagu oleks tema põlvkond nii saamatu, et lastesaamine jääb «raha taha kinni» ja et meie, 90ndate põlvkonna esindajad, oleme lihtsalt piisavalt targad, et olla iseenda prioriteet number üks. Esiteks tuleb öelda, et see solvumise jutt ei kõla eriti usutavalt. Ma ei usu hästi, et Sillamaa nii kergesti solvub. Ta on ju selgelt võtnud oma nišiks ühiskonnas vastuolulist tagasisidet tekitavate seisukohtade avaldamise. Samuti teab ta ajakirjanikuna suurepäraselt, mis stiilis sõnavõtte võib anonüümsetest kommentaariumitest leida, kuid ta ei ole lasknud sellel oma sule libisemist häirida. Seega siit soovitus autorile –  kui sa oled valinud endale ajakirjanikuna mingi rolli ja kuvandi, siis mängi see lõpuni välja.

Teiseks tuleb pereloomise ja raha küsimust enne absoluutsete seisukohavõttude avaldamist natuke põhjalikumalt vaadelda. Ma ei ole siin Sillamaaga nõus – kui me oleme terve põlvkonnaga tõepoolest nii targad, siis peaks ju ometi temagi selle põlvkonna esindajana mõistma, et laste saamine võib siiski täiesti vabalt rahaküsimuste taha takerduda. Vastupidine seisukoht saab tulla ainult inimeselt, kes ei ole kunagi piiratud ressursside tingimustes elanud või kes lihtsalt ei saa ise täpselt aru, millest ta räägib.

Asi on nimelt selles, et «raha taha kinni jäämine», nagu artiklis öeldud, hõlmab endas mitut aspekti, mida mulle tundub, et Sillamaal ei ole õnnestunud omavahel liiga hästi eristada. 

Laste saamine võib siiski täiesti vabalt rahaküsimuste taha takerduda.

Esiteks saame me siin tõepoolest rääkida sellisest nähtusest, nagu toetuste eesmärgil laste saamine. Siin olen ma Sillamaaga nõus  – see on igal skaalal halb otsus. Seda nii moraalses kui ratsionaalses perspektiivis. Viimast kasvõi selles tähenduses, et inimene, kes usub, et mis tahes tänane või tulevane toetussumma kujutab endast sissetulekut, mille abil tal on võimalik lapse eest hoolitsemise kõrval «kasumisse jääda», ei oma mitte mingit reaalsustaju ega ettekujutust kulutustest, mis lapse saamise ja täiskasvanuks kasvatamisega kaasnevad. Teine aspekt on siin aga see, millest võivad ja peaksidki olenema ka täiesti mõistlike inimeste otsused. See on just nimelt see kindlustunne, millest poliitikud, olenemata erakondlikust kuuluvusest, tihti räägivad ja mida pere loomise plaaniga inimesed kindlasti vajavad. Kogu oma tarkuse juures peaksime ju ometi mõistma, et kohustuste võtmine, mida me ei suuda täita, on ülimalt vastutustundetu?

Tahaksin siin autorile südamele panna, et selliste seisukohavõttude puhul, nagu «me oleme lihtsalt piisavalt targad, et olla iseenda prioriteet number üks», endast kujutab, tasub rääkida iseenda, mitte terve põlvkonna nimel. Sellised väited teevad meile ja meie eakaaslastele karuteene ja ainult süvendavad nn lumehelbekeste põhjendamatu enesekindluse stereotüüpi. Teisalt on mul siiralt kahju, kui Sillamaa ei ole kõrgharitud inimesena leidnud, et elus võib siiski olla veel kõrgemaid prioriteete kui iseendale elamine. Jah, Maslow’ püramiidi kõik vajalikud elemendid võiksid paigas olla. Jah, maailma nägemine, silmaringi laiendamine ja keelte õppimine on oluline, aga kõrgeima prioriteedina iseendale elamine on, ma usun, ükskõik kelle jaoks, üsna ambitsioonitu eesmärk. Ma ei pea siin kindlasti silmas seda, et noorel inimesel on eesmärk saavutada mingiks vanuseks, näiteks 30. eluaastaks, teatav haridus, sotsiaalne staatus või materiaalne kindlustunne, et siis pere luua või mingil muul moel natuke suuremas plaanis ühiskonda panustada kui enda rahakotti täites.

Sellised väited teevad meile ja meie eakaaslastele karuteene ja ainult süvendavad nn lumehelbekeste põhjendamatu enesekindluse stereotüüpi.

Samuti ei ole mõistlik arvata, nagu oleks lapsed riigi jaoks mingisugune hall mass tulevast tööjõudu või maksumaksjaid. Lapsed on inimesed, kes moodustavad tulevikus igas mõttes meie ühiskonna  – nii avaliku, era- (ka uued Heelia Sillamaad sirguvad nende seast), kui ka kolmanda sektori juhid ja spetsialistid. Iga uus põlvkond koosneb inimestest, kes viivad meid tulevikus edasi uute saavutuste juurde ja uut moodi. Ning jah, kahtlemata maksavad need lapsed tulevikus täiskasvanuks saades ka makse, aga oleks põhjendamatult sünge arvata, et see on eesmärk omaette. 

Ma proovin vältida klišeesid, aga ei saa jätta mainimata, et meie põhiseaduse preambuli kohaselt peab riik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. On ju selge, et kui lapsi juurde ei sünni, siis on selle eesmärgi täitmine võimatu. Autor toob sündide arvu suurendamisest rääkimise kõrvale täiesti ootamatult sisserändava tööjõu integreerimise teema ja tutvustab seda kui alternatiivset lahendust. Tõsi, tööjõupuudus on samuti probleem ning edukas integratsioon on üllas eesmärk ja väljakutse omaette. Sellegipoolest ei ole kuidagi mõeldav, et saaksime tööjõu impordiga asendada puuduolevad sünnid. Iive, sisserändajate integreerimine ja välistööjõu liikumise teema on eraldiseisvad probleemid.

Et oleks selge  – kuna ka minul ei ole veel lapsi, oleme Sillamaaga selle teema sisulises osas ühel pulgal ja sarnaselt temaga ei saa minagi end mingiks pereplaneerimise valdkonna eksperdiks pidada. Mida ma peamiselt soovin, et Sillamaa sellest mõttekäigust teadvustaks, on see, et ühe isiku ja sõpruskonna vaated ei peegelda kindlasti terve põlvkonna seisukohta.