Heelia Sillamaa

FOTO: Kristi Tüvi

Kuula artiklit

Viimase tööturu- ja palgauuringu kohaselt ei kavatse veerand Eesti noortest üle aasta ühes ja samas kohas töötada. Seda enam tundub naiivsena soliidses eas poliitikute usk, nagu motiveeriks raha minu põlvkonna esindajaid end 18-aastase kohustusega siduma.

Eelmisel nädalal sotsiaaltoetuste paradiisi Soomet külastades küsisin kohalikult 28-aastaselt sõbralt, miks tema veel lapsi saada pole otsustanud? Noormees vastas, et mõistab – finantsiliselt on ta valmis, kuid endas pole veel kindel. Ma võiks tema põhjuseid lugema jäädagi – tahaks magistrikraadi ära teha, natuke veel maailmas ringi vaadata ja klaverimängu selgeks õppida.

Riigikogu liikmete Kersti Sarapuu ja Mihhail Stalnuhhini idee kohaselt võiks aga iibemure lahendada see, kui iga pere, kuhu sünnib teine laps, saaks riigilt 10 000 eurot, kolmanda lapse sünniga eel 20 000. Poliitikudki nõustusid, et raha ei tohi olla lapsesaamise motivatsiooniks, kuid sellega pakutaks noortele kindlustunnet.

Ausalt öeldes solvab mind arvamus, nagu oleks minu põlvkond nii saamatu, et lapsesaamine jääb raha taha kinni. Vastupidi, me oleme lihtsalt piisavalt targad, et olla iseenda prioriteet number üks. Suuremat osa minu eakaaslastest iseloomustab üks rahutu püsimatus nii töö- kui ka eraelus, mistõttu end kergelt siduma ei kiputa.

Kuna suurem osa meist käsu peale siiski töölisi sünnitama ei kuku, näeksin idealistina lahendusena hoopis seda, kui sisserändajate integreerimisega nähtaks rohkem vaeva.

Siinkohal saan ka riigist hästi aru. Kui naine otsustab esimese lapse sünnitada 30-aastaselt, võib tal natuke kiireks minna, et riigile need kauaoodatud kolm last ilmale tuua. Aga kas mitte ka laste puhul pole oluline kvaliteet, mitte kvantiteet?

Pole kahtlustki, et 10 000 eurot motiveerib lapsi tegema, kuid need, keda see motiveerib, ei peaks seda tegema. Toidupangas töötava Ljudmilla sõnul pole see kuulujutt, kuidas Narva naised sünnitavad selleks, et toetusi saada. Ta näeb seda iga päev.

Kas lapsed, kes rahale mõeldes ilmale toodud, kasvavad üles tervetes peredes? Lapsed ei ole numbrid ega rahaallikad. Lahutused ja hooleta jäetud mudilased – jumal tänatud, et suurem osa noortest esimese armastuse peale perekonda ei loo.

Juba praegu vajame üha enam võõrtööjõudu, sest omast jääb väheks. Kuna suurem osa meist käsu peale siiski töölisi sünnitama ei kuku, näeksin idealistina lahendusena hoopis seda, kui sisserändajate integreerimisega nähtaks rohkem vaeva.

Tugevate usuliste veendumustega inimesi on raske meie kultuuriruumi hindama panna, küll aga on juba praegu Eestis tööl palju ukrainlasi, kelle kultuur meie omast just kardinaalselt ei erine. Usun, et kui siia tulnud inimesi piisavalt toetada, võivad ühel päeval ka neist eestlased saada.