Lauri Vahtre FOTO: Tõnu Noorits

Riik ei vaja lapsi, lapsi vajab rahvas ja rahvas vajab riiki, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre. 

Heelia Sillamaa kirjutis «Raha eest ma küll lapsi vorpima ei hakka» on sümpaatselt otsekohene. Noor, oma teed alustav naine kirjutab: «Ausalt öeldes solvab mind arvamus, nagu oleks minu põlvkond nii saamatu, et lapsesaamine jääb raha taha kinni. Vastupidi, me oleme lihtsalt piisavalt targad, et olla iseenda prioriteet number üks.» Ah või piisavalt targad. Niimoodi mõtlevad teismelised ja nende puhul on see loomulik. Selle mõtteviisiga kaasnevad head ja sissetöötatud klišeed: lapsi sünnitatakse riigile; tegelikult pole tähtis mitte kvantiteet, vaid kvaliteet; eestlasi saab juurde teha sisserändajatest. Viimased on järelikult piisavalt lollid, et mitte olla iseenda prioriteet number üks. Kas selline suhtumine meie ukrainlasi või teisi vähemusrahvaid «ausalt öeldes» ka solvata võiks, jäägu Sillamaa südametunnistusele.

Esimest kaht klišeed on isegi raske kommenteerida, see oleks nagu taas selgitada, et Maa ei ole lapik. Kvaliteet on muidugi tähtis, aga alles seejärel, kui on olemas mingi kvantiteet, millelt seda kvaliteeti nõuda. Ning kvantiteedi absoluutne miinimum on sündimuskordaja kaks (koma kaks). Nii et kui mõni ei sünnita, peab teine sünnitama neli (koma neli).

Riik ei vaja lapsi, lapsi vajab rahvas ja rahvas vajab riiki. Lapsi vajab ka Heelia Sillamaa, sest tal ei oleks muidu auditooriumi, kellelt pälvida tähelepanu ja tunnustust. Väljaspool eesti kultuuriruumi ei ole Prioriteet Number Üks absoluutselt mitte keegi. Seda tõestavad paljud teisedki uhkelt ust paugutades Egiptuse lihapottide juurde kõndinud suguvennad ja õed. Olles deklareerinud, et nemad Eesti riiki ega rahvast ei vaja, käivad nad järjekindlalt oma suhtlemis- ja tähelepanuvajadust rahuldamas eestikeelses pressis ning sotsiaalmeedias, mitte näiteks flaami-, rootsi- või soomekeelses. Sest sealne kutuuriruum neid ei tunne ega vaja.

Aga Heelia Sillamaale soovin südamest, et ta leiaks mingi muu põhjuse, miks ükskord ikkagi lapsi «vorpima» hakata. Mõned etapid sellest tegevusest on tegelikult päris meeldivad. Ärge mõistke valesti. Ma pean siinkohal silmas hetke, kui laps esimest korda omal jalal teie juurde tuleb, kaela ümbert kinni võtab ja ütleb: «Sina oled mulle armas.»