FOTO: Elmo Riig

Usun, et kõik noored, kes kooli kõrvalt on käinud huvikoolides või -ringides, on vähemasti enda peas mõlgutanud mõtteid nagu «Miks ma siis seda veel koolis õppima pean» või «Kool võiks arvestada minu lisapingutusi». Tõepoolest, tegemist on päris õigustatud küsimusega ning kõige täpsem vastus küsimusele, kas kool peaks minu lisapingutusi väärtustama, on jah, loomulikult, kirjutab Eesti Õpilasesinduste Liidu esimees Marcus Ehasoo. 

Olgugi, et oleme taasiseseisvumise järgselt alles noor riik, ei ole seda meie rahvas ja kultuur. Arvatavasti on kõik Eesti inimesed teadlikud, et meil on suurim rahvalaulude kogu maailmas, meie laulu- ja tantsupidude näol on tegemist rahvusliku fenomeniga, mida tullakse üle maailma vaatama ning meie suurepärase helilooja, Arvo Pärdi, teoseid mängitakse suhtearvult klassikalisest muusikast kõige rohkem maailmas. Seega meie kultuur on läbipõimunult tugev ja võimas. Kui nüüd küsida, milles seisneb meie fenomen, siis üheks põhjuseks on vast see, et meist igaüks oskab loetleda järjest oma tuttavaid, kes kuskil laulu- või tantsuringides käivad. Kuid mis see ring oma loomult on? Ikka mitteformaalne haridus.

Eestis on suudetud kvaliteetset mitteformaalset haridust juba pikemat aega pakkuda. Naiivne oleks ju arvata, et nt täna populaarsed muusikud on puhtalt kooli muusikatunni haridusega suutnud jõuda sinna, kus nad täna on. Ei ole – siin on abikäe ulatanud mitteformaalne haridus. Miskipärast on levinud arvamus, et mitteformaalse hariduse üks ja ainus eesmärk on pakkuda meelelahutust. Olgugi, et meelelahutusel ja ajaviitmisel on mitteformaalse hariduse puhul kindlasti formaalharidusest veidi suurem roll, siis ei ole sel ainult taoline eesmärk. Eesmärgiks on ikka harida ja arendada.

Mitteformaalse õppe arvestamine koolisüsteemis peaks toimuma palju laiemalt kui ainult loovainete kontekstis. Õpilase varasemaid kogemusi ja teadmisi tuleks arvestada lisaks spordi, kunsti ja muusikavaldkonnale ka näiteks keele või vabatahtliku töö kontekstis. Selline õppijakeskne lähenemine võiks alata ka üldhariduskoolis võimalikult varakult. Juba algklassides on õpilasi, kelle koolipäevad on liiga pikad ja vajaksid mõistlikumat sisustamist.

Mitteformaalse hariduse eeliseid on mitmeid, kuid kui võrrelda seda formaalse haridusega, siis lahendab see kooliõpilase jaoks peamiselt kaks probleemi: vabadus tegeleda enda loovuse arendamisega ning individuaalne lähenemine õppimisele ehk õpilasele pööratakse tähelepanu just nii palju, kui ta seda vajab.

Mitteformaalse hariduse kritiseerimine on alguse saanud vanadest konservatiivsete mõtteviisidega koolidest, kelle jaoks on faktiteadmised palju olulisemad kui õpilaste üldpädevuste arendamine.

Eestist leiab mitmeid häid näiteid mitteformaalse õppe lõimimisest formaalõppega, millest võiks eeskuju võtta ka teised õppeasutused. Näiteks viis Sillamäe noorteklubi Uus Põlvkond möödunud aastal ellu projekti, millega muudeti Sillamäe gümnaasiumi kirjanduse õppeaines sisalduvad õppetükid kaasaegsemaks ja atraktiivsemaks läbi heli ja muusika. Noored arutasid õpetajatega, milliseid kirjanduse tunnis õpitavaid lugusid või luuletusi nad sooviksid helindada ning lõid originaalseid lahendusi, mida olid ka õpetajad valmis hea hindega tunnustama.

Mitteformaalse hariduse kritiseerimine on alguse saanud vanadest konservatiivsete mõtteviisidega koolidest, kelle jaoks on faktiteadmised palju olulisemad kui õpilaste üldpädevuste arendamine. Paraku on tegemist lühinägeliku mõttelaadiga, sest vaadates kasvõi tuleviku tööturu vajadusi, siis pelgalt laia teadmise, kuid kesise käeoskusega kaugele ei sõua.

Arusaam, et õppimine on õppuri vastutus, peab saama laiema ja arusaadavama kandepinna. Miks mitte alustada arusaama rajamist mitteformaalse hariduse integreerimisega ning pakkuda välja alustuseks õpilastele variant, mis hõlmab mitteformaalse hariduse arvestamist tema n-ö tavaõppes. On küllaltki selge, et kui hoida kahte suunda eraldi, on mõlema hariduse tulemuslikkus kaheldav, kuid kui ühildada teemasid, on lõpptulemus arvatavasti märgatavalt mitmekesisem ja kasulikum.