Lasteaiaõpetaja Eneli Väli selgitab, mida lapsevanemad tema ja ta kolleegide töö puhul pahatihti ei näe

Lasteaia kasvandik. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Õpetaja ei istu lasteaias lihtsalt päev läbi, jalg üle põlve, ja oota, millal viimaks tööpäev läbi ja koju saaks minna. Õpetaja peab igaks nädalaks mõtlema välja nädalakava, mis sisaldab endas eri valdkondade lõimimist võimalikult mitmesugusteks tegevusteks, kirjutab lasteaiaõpetaja Eneli Väli.

Lasteaiaõpetajana on minu tööpäevad nagu teistelgi töölkäijatel kaheksa tundi pikad. Töökohustuste hulka kuulub vastutamine 23 lapse turvalisuse ja õppetegevuse eest. Lastega mängimine, nende lohutamine, õpetamine, iga indiviidi arengu jälgimine, mõningal juhul ka mähkmete vahetus on igapäevaelu osa.

Õhtul koju jõudes langen väsinult diivanile, kuid pärast 10-minutilist pausi avastan, et pean lastele järgmiseks päevaks midagi uut ja põnevat välja mõtlema. Samuti mõtlen, kuidas hiljuti lasteaeda tulnud last paremini kohanema õpetada. Ja tööpäev tegelikult jätkub – otsid veebiavarustest tunni-kaks ideid, guugeldad meisterdamise mõtteid, loed eri keeltes erialaseid artikleid laste kohanemisest, lappad ülikoolimaterjale. Eesmärk on ikka ja alati sama – teha lastele õppimine huvitavaks, pakkuda neile mitmekülgseid tegevusi ja toetada neid raskuste korral nii hästi, kui oskan.

Ja kujutate ette, mis saaks siis, kui lastele järele tulevad lapsevanemad näeksid, et nende laste õpetaja kolab töö ajal arvutis?

Taoline lisainfo otsimine on tegelikult osa tööst, kuid paraku käib see oma pere ja vaba aja arvelt. Sellist aega ei leia rühmas, kui sinu tähelepanu nõuavad korraga 23 last. Ka siis mitte, kui õhtupoolikul lapsed koju hakkavad minema, neid on rühmas vähem ning nad mängivad omavahel. Õpetajana on sinu kohustus neid jälgida. Ja kujutate ette, mis saaks siis, kui lastele järele tulevad lapsevanemad näeksid, et nende laste õpetaja kolab töö ajal arvutis?

Nii kulutadki selleks oma vaba aja, sest sinu eesmärk on olla hea õpetaja. Tahad oma tööd hästi teha ning sulle on oluline laste igakülgne areng ja heaolu. Tahad, et lapsed areneks iga päev igast küljest eesmärgistatult, et nad õpiks aktiivselt, et neil oleks turvaline keskkond, tervis hoitud, õppetegevused eakohased.

Ja siis jõuad internetis ka lastevanemate foorumini või jõuavad kolmandate isikute kaudu sinuni lapsevanemate arvamused. Miks minu lapsele ei pöörata piisavalt tähelepanu? KAEBUSED.

Ikka on õpetaja süüdi

Harva juhtub, kui lapsevanem räägib oma kaebustest otse õpetajaga. See on väga hea, sest siis saab koos arutada, hirme kummutada ja muresid lahendada. Kahjuks on aga muutumas standardiks see, et teema paisatakse arutellu kuskil kolmandas seltskonnas, kuhu õpetaja kaasatud pole, või hoopiski sotsiaalmeedias, kas siis Facebooki postitustes või blogis. Käib ühepoolne arutlemine, sageli piiratud infoga ning mis peamiselt jõuab ikkagi tõdemuseni, et ebapädev õpetaja on kõige kurja juur. On hooletu, osavõtmatu ja nõuab täiesti arusaamatut.

Kahjuks on aga muutumas standardiks see, et teema paisatakse arutellu kuskil kolmandas seltskonnas, kuhu õpetaja kaasatud pole, või hoopiski sotsiaalmeedias, kas siis Facebooki postitustes või blogis.

Näiteks kui õpetaja on palunud vanemal vaadata, et laps ei tooks kaasa kotitäit mängautosid (sest minnakse omavahel tülli); et lapsega räägitaks, et lüüa ei tohi (ta ründab teisi lapsi); et laps ei käiks räbaldunud ja liig õhukestes riietes (teised kiusavad ja lapsel on külm) või et vanem võiks lapsega pöörduda mõne spetsialisti poole (on mure, et laps on oma eakaaslastest ilmselgelt ühes või teises osas arengust maas ja spetsialisti abi aitaks teda järele jõuda).

Need on nõuded, mis tõmbavad kaasa vanemate pahameele, tormi sotsiaalmeedias ja süüdistused snoobluses, kiusamise propageerimises ja ebapädevuses. Sest MINU laps võib kaasa võtta seda, mida soovib, MINU laps nii ei tee, MINA võin lapsele selga panna täpselt seda, mida õigeks pean, ja MINU laps on lihtsalt õpetajal pinnuks silmas ja rumal õpetaja lihtsalt laimab.

Iga tegevus peab olema läbimõeldud

Sageli on nii, et lastaiaõpetaja peab sageli kasvatama nii lapsi kui ka nende vanemaid. Õpetajana pead mõtlema iga päev sellele, kuidas oleks parim viis kõiki lapsi igakülgset arendada ja nende heaolu tagada, aga ka sellele, et kui sa vanemaga millestki räägid, siis et sa selgitaks oma mõtteid nagu kahe-aastasele, et nad tõesti õigesti aru saaksid ja julgeksid küsida, kui miski arusaamatuks jäi. Sest muidu algab selja taga, meililistis või sotsiaalmeedias pahameeletorm.

Mida lapsevanemad pahatihti ei näe, on see, kui palju tööd teevad tegelikult lasteaiaõpetajad iga päev. Kui suur organiseerimine, mõtete kogumine, uute teadmiste omandamine sellega iga päev kaasneb. Tuleb osata vaadata õpetaja tööd laiemast vaatevinklist. Õpetaja ei istu lasteaias lihtsalt päev läbi, jalg üle põlve, ja oota, millal viimaks tööpäev läbi ja koju saaks minna. Õpetaja peab igaks nädalaks mõtlema välja nädalakava, mis sisaldab endas eri valdkondade lõimimist võimalikult mitmesugusteks tegevusteks. Kõikidel tegevustel peab olema eesmärk, miks ma seda teen, mida see lastel arendab, kas minu õpetamisel olevatel lastel on sellist oskust üldse vaja arendada, kuhu ma selle tegevusega jõuda tahan, kuidas teha koostööd ka lapsevanematega jne.

Lapsevanemad peaksid uskuma rohkem õpetajate professionaalsusesse ja olema valmis vastastikuseks koostööks.

Näiteks sügisel tavaline lastele meelepärane kastanitest loomade meisterdamine nõuab professionaalselt õpetajalt täielikku plaanimist, et tegevus oleks lapsi kõigiti arendav, lõimitud eri valdkondade vahel ja vastavuses koolieelse lasteasutuse riikliku õppekavaga. Igas õpetaja õppetegevuses peab lõimima üldoskusi – näiteks kas laps oskab meisterdades teiste lastega koostööd teha; mina ja keskkond – materjal korjatakse ise õuest, jällegi peab õpetaja planeerima päeva peale õueskäigu; keel ja kõne – räägitakse omavahel, mida keegi leidis, äkki oli ka muid tähelepanekuid, milline aastaaeg üldse on, millal saab kastaneid korjata jne; matemaatika – loendatakse, mitu kastanit keegi korjas, kes korjas rohkem, kes vähem, kunst – meisterdatakse korjatud kastanitest loomad, arendades loomingulisust; liikumine – minnakse loodusesse jalutuskäigule; muusika – teel lauldakse sügisega seotud laule. Nagu öeldud, peab iga kui väiksem tegevus lasteaias olema hästi läbimõeldud ja organiseeritud, mis omakorda nõuab suurt eeltööd ja teadmisi. Me ei meisterda lihtsalt kastaniloomi.

Laste igakülgne arendamine on suur töö ja seda tuleks ka vastavalt hinnata! Lapsevanemad peaksid uskuma rohkem õpetajate professionaalsusesse ja olema valmis vastastikuseks koostööks. Vahetu suhtlus on edasiviiv jõud nii igapäevases elus kui ka lasteaias.