Marti Aavik: ametnik seletas meile, miks ta kardab tulemuslikku tööd

Marti Aavik Foto: Postimees

Päris raske on kodanikuna taluda sotsiaalministeeriumi tühja ja kallist propagandat just olukorras, kus loeme uudistest näiteks, et noorele tüdrukule elupäästvate ravimite ostmiseks ei jätku raha ja seda tuleb eraannetustena koguda või ka teades, et väljaõppinud inimeste arvelt, kes abistasid perevägivalla ohvreid, otsustas seesama asutus kokku hoida, kirjutab arvamustoimetaja Marti Aavik.  

Tervise- ja tööministri nõunik Katri Eespere kirjutas pikalt, ent jättis vastamata nii põhilistele küsimustele kui ka positiivsele programmile, mille ma eelmisel nädalal oma kolumnis palgalõhe vähendamiseks välja pakkusin. Sotsiaalministeeriumi ametnike soov endale tulusat, ent ühiskonna jaoks tühja tööd välja mõelda paistab tegelikult olevat isegi veel hullem kui ma esimese hooga arvasin.

Katri Eespere kirjutab avaliku sektori palgapoliitikate analüüsimise ja organisatsioonide nõustamise plaanidest. Võib-olla ministri nõunik ei tea, et rahandusministeerium tegeleb juba pikki aastaid avaliku teenistuse palgapoliitikaga ning on täiesti olemas detailsed analüüsid mh soolise palgalõhe teemal. Samuti on olemas ametikohtade hindamise süsteem. Miks on vaja tegevuse dubleerimist sotsiaalministeeriumis, jääb mulle kodaniku ja maksumaksjana arusaamatuks. Miks ei saa piirduda oma sisendi andmisega rahandusministeeriumi vastavasse tegevusse? Seni esitatu järgi ei oska ma arvata muud kui seda, et administratiivse surve abil loodetakse tekitada uusi ametnike töökohti.

Inimesed, kellel on ametnike töö, selle mõistuspärasuse ja tulemuslikkuse kohta küsimusi, ei ole «õigluse vaenlased» isegi kui ametnikul on omahuvist lähtuvalt kõige mugavam nii öelda.

Kahjuks läks Katri Eespere oma vastuses mööda küsimusest, mida ma oma kolumnis mitu korda pisut erinevates sõnastustes esitasin. Sestap kordan esmalt seda küsimust. Ja viimaks, kogenud inimesed peaksid läbi nägema ja üldjuhul näevadki läbi propagandistliku lähenemise, millega ametnik püüab küsimusi esitavaid oponente näidata lihtsalt halbade inimestena, kellele ei minevat üldse korda õiglus.

Ettevõtluse roll ühiskonnas on eelkõige see, et meil oleks leib laual, tuba soe, keegi teeks auto korda kui see katki läheb, keegi teeks valmis arvutid ja nende programmid, annaks laenu, hoiaks lapsi, ehitaks poe sinna, kus inimesed elavad ja käivad ning vaataks, et seal oleks kaubad, mida me tahame osta jne. Kusjuures ettevõtjate vaba konkurents tagab, et meil on võimalik valida hinda ja/või kvaliteeti. Ettevõtja asi on leida õiged inimesed õigesse kohta. Kuna ettevõtjat motiveerib eelkõige kasum, on kõik põhjused eeldada, et ta ei taha maksta kellelegi suuremat palka kui tema klientidele vajaliku töö tehtud saamise jaoks tarvis on. Meeste eraettevõtetes eelistamise väite taga puudub majanduslik loogika.

Panin ette, et 10 praegu sotsiaalministeeriumis või sealt saadavast rahast elatuvas MTÜs palgalõhe teemaga tegelevat inimest asutaksid oma ettevõtted ja konkureeriksid turult välja ettevõtted, kes maksavad meestele suuremat palka. Turukonkurentsi mõttes pole vahet, kas ettevõtja maksab töötajale ilma asjata rohkem selle pärast, et ettevõtjal on teadvustatud seksistlikud vaated, ta ei oska kujundada tõhusat organisatsiooni või eelistab ta palgaläbirääkimistel mehi seetõttu, et ta on kallutatud hoiakutega meessoo kasuks, aga ei teadvusta seda iseendalegi (viimase juurde tulen veel tagasi nö ajupesu aspektist).

Kui väide ebaõiglasest meestele rohkem maksmisest vastab tõele, siis saaksid soolise palgalõhe teemale pühendunud inimesed ise ettevõtjateks hakates konkureerida turult välja need ettevõtjad, kes taipavad neist halvemini, mismoodi asju ajada – näitlikustamiseks tõepoolest kasvõi ainult naisi tööle värvates. Õigupoolest ei olegi mingit paremat teed tõestada oma ettevõtlus-vaadete õigsust kui teha seda konkureerides turul teiste ettevõtjatega. Ma saan väga hästi aru, et ametnikele tundub ettevõtjaks hakkamise perspektiiv esialgu hirmutav. See on ilmselt ka põhjus, miks Katri Eespere on täielikult mööda vaadanud minu kolumni sellest osast, mis soovitab näha palgalõhes võimalust olla ise parem, targem ja edukam ettevõtja kui seda on praegused turul tegutsejad.

Samadel põhjustel on kindlasti mõistlikum, et Katri Eespere kirjutises mainitud palgalõhe teemalisi koolitusi ei püütaks teha maksumaksja kulu ja kirjadega ning ametnike juhtimisel, vaid needsamad inimesed pakuksid koolitusi nüüd ja kohe ettevõtjatena teistele ettevõtetele. Kui soolise palgalõhe ületamises on peidus niisugune arenguressurss, nagu väidetakse, siis on seda vähemalt mingile osale ettevõtjatele ju kindlasti võimalik selgitada. Ja õigupoolest on sigadus veel mitu aastat sellise tarkuse jagamisega oodata ja bürokraatiga või ka riigikogus vaidlemisega tegeleda kui väidetavalt hakkaks Eesti majandus praegu ametnike peadesse lukustatud tarkuse toel mühinal kasvama. Head õigluse eest võitlejad, ettevõtjana saaksite koolitamisega alustada põhimõtteliselt kohe. Ja tõenäoliselt saaksite ka ise rohkem raha kui ametnikuna. Veelkord: pange oma teooriad praktikas proovile, nüüd ja kohe.

Ametnik ei suuda selgitada, miks peaks tervemõistuslik ettevõtja andma tema jaoks suvalistele meestele (saamata vastu tootlikumat tööd) suure osa oma kasumist. Ja ta ei suuda ka vastata, miks ei konkureeri sihipäraselt naisi palkavad ettevõtjad turult seksiste (olgu siis teadlikke või ebateadlikke) välja.

Selle asemel esitab ta hulgaliselt väiteid detailide kohta, millest mõned on ka asjakohased. Üks neist puudutab asjaolu, et avaliku sektori töötajad ei osale vanemapalga saamise ajal koolitustel ja on (osalt selle tõttu) tööle naastes teistest ühes või teises asjas maha jäänud. See piirav reegel tuleks kindlasti maha võtta.

Sotsiaalministeerium saaks ise juba praegu eeskuju näidata kasvõi alates sellest, et kui erialaspetsialist tuleb koos väikelapsega nende ettevõtmisele, siis ei saadeta teda ukse taha. Sotsiaalministeeriumilt raha saavad propagandistid MTÜdes peaksid aga sõna võtma ka siis, kui naiste õiguste vastu eksib sotsiaalministeerium ise.

Niisugune juhtum paraku hiljuti oli. Ma ei hakka siinkohal mängima kohtunikku ja arutama, kas asjatundjast emaga kaasas olnud väikelaps segas konverentsi/koosolekut või mitte. Küll aga jäi mulle valusalt meelde ühe ametniku etteheide sellele emale, mille mõte oli säärane: kas ta ei mõtle, et lapse hääle kuulmine võis hingevaevu põhjustada neile naistele, kes ise lapsi ei saa. Niikaugele oleme siis jõudnud väikelaste emade tõrjumisega asutuses, mis sõnades seisab naiste õiguste eest ja peaks ju ometi eeskujuks olema.

Inimesed, kellel on ametnike töö, selle mõistuspärasuse ja tulemuslikkuse kohta küsimusi, ei ole «õigluse vaenlased» isegi kui ametnikul on omahuvist lähtuvalt kõige mugavam nii öelda. Mind ausalt öeldes šokeeris, kuidas seesama ametnik jagas parlamendiarutelu ajal oma sotsiaalmeedia kontol naeruvääristavat Bull S...t bingot, kuhu ta oli kirjutanud küsimused, mida ta arvas riigikogu liikmetelt tulevat. Niisugune põlastav suhtumine Eesti Vabariigi parlamenti, rahvaesindusse lihtsalt ei sobi riigiametnikule.

Omamoodi huvitav on Katri Eespere jutt sellest, et ettevõtjad ei tea ise ka, miks ja mida nad teevad. Parimaid organisatsioonipraktikaid, nagu eespool osutasin, on kindlasti võimalik tutvustada suuremate ametkondlike vigurdamisteta. Oletan, et sügavamalt on selle «ei tea ise ka» taga aga arvamus, et rohkem kui majanduslik ratsionaalsus, mõjutavad ettevõtjate otsuseid sisemised, varjatud hoiakud. Kui meil hakkavad ametnikud millegi sellisega jändama, siis ei ole põhimõtteliselt väga kaugel ka ideed mõttepolitseist ja «valede mõtete» eest karistamised.