Marti Aavik: särav lahendus ja sooline palgalõhe kaob justkui peoga pühitult

Marti Aavik Foto: Postimees

Mul on lahendus soolisele palgalõhele (mida riigikogu teisipäeval seoses eelnõuga 683SE järjekordselt arutas). Alustada tuleb aga mõnest klassikalisest küsimusest.

Esiteks, puhtpraktilise ülesandena, palun näidake Eestis seda ettevõtjat, kes maksab osale töötajatele täpselt samasuguse töö(tulemuse) eest suuremat palka lihtsalt selle pärast, et nad on mehed.

Teiseks, selgitage mulle palun, mille järgi te arvate, et ettevõtjad annavad meessoost töötajatele ära märkimisväärse osa oma kasumist, mida nad muidu võiksid ise oma perega tarbida või laiendada oma ettevõtet. Kas te ise oleksite valmis andma põhimõtteliselt suvalistele meestele 30 protsenti oma kasumist?

Ja kolmandaks. Oletame, et leidub selline seksistlik ettevõtja, kes puhtast kurjusest või lausrumalusest maksabki meestele 20, 30 või veel suurema protsendi jagu rohkem palka. Mõistlikud ettevõtjad, kes meestele sellist eelist ei anna, saavad ju oluliselt rohkem kasumit ning on juba mõne aja pärast võimelised kurja, ebaefektiivselt majandava seksisti turult välja konkureerima. Just siin tuleks näha võimalust, mitte probleemi.

Mis oleks, kui koondaks sotsiaalministeeriumist ja maksumaksja ülalpeetavatest MTÜdest prooviks kümme selle teemaga tegelevat töötajat. Tundub väike kokkuhoid? Mõelge, lihtsalt proportsioonide tajumiseks: aga kui selle eest saab anda 1000 lasteaiaõpetajale iga kuu juurde ühe toidupoes käigu jagu raha või tõsta 300 doktorandi toetust igaühel 50 euro võrra?

Veel suurem kasu sünniks aga sellest, et igaüks neist kümnest saaks oma talenti, teadmisi ja head tahet rakendada vabal turul – panna oma teooriad päriselus proovile. Igaüks neist võiks mingis valdkonnas asutada ettevõtte, mis palkab ainult naisi, ja ajada pankroti vähemalt kümme praegust kurja ja/või lolli ettevõtjat. Eesti-sugusel väikesel maal oleks kümme ühe põhjusega pankrotti piisavalt suur asi, et sellest kirjutaksid kõik lehed ja portaalid, räägiks kino, teater, raadio, televisioon ja kunstinäituste kuraator.

See oleks esmalt suur skandaal ja siis suur eeskuju. Pahad ettevõtjad hakkaksid lõpuks ometi tõsiselt kartma, sest praegu on äärmisel juhul trahvikese ähvardus, aga siis saaks ilmsiks oht kaotada absoluutselt kõik – rahast positsioonini.

Lisaks tooks uued efektiivsemad ettevõtted mühinal maksutulu, mille saaks eelistatult suunata nende avaliku sektori valdkondade palkadesse, kus töötavad valdavalt naised – lasteaiaõpetajad ei ole juhuslik näide. Sooline palgalõhe muutuks kiirelt minevikuks.

Nii et esialgu võib kümne riigiametnikke etendava tegelase tänavale kihutamine tunduda küll ebainimlikult karm, ent lõpuks on sellest kasu nii neile endile, ideele kui kõigile teistele. Variant on muidugi ka oodata seaduse jõustumist aastal 2020, mille järel luuakse «digitaalne tööriist», millega sotsinspektorid hakkavad torumehi kimbutama. Seni aga räägitakse ikka murelikku juttu ja krõbistatakse konverentsil küpsist.