Allar Jõks: kas kaitsta muinsust või kaitsta muinsuskaitse eest

Allar Jõks Foto: Eero Vabamägi

Muinsuskaitseseaduse eelnõu on puudulik, läbimõtlemata õiguslikud lahendused viivad aga oodatust vastupidisele tulemusele, leiab ehitusettevõtjate ja kohalike omavalitsuste palvel dokumenti analüüsinud vandeadvokaat Allar Jõks.

Kultuuriminister kiitis nädal tagasi Postimehes muinsuskaitseseaduse eelnõud, kui ilusat kingitust Eesti Vabariigi 100 aasta juubeliks. Eelnõu eesmärk on tõesti üllas – muuta omanikule negatiivse tähendusvarjundi omandanud muinsuskaitseamet nõu andvaks ning rahaliselt aitavaks partneriks, kultuuripärandiametiks.

Eelnõu tekst paraku sisaldab liiga palju määratlemata õigusmõisteid ja jätab avaliku huvi sisustamisel ning piirangute seadmisel ametnikele liiga suure tõlgendamisruumi. Halvemal juhul saab seda võrrelda vara natsionaliseerimisega, kuna vara jääb küll omanikule, kuid riigi kontroll selle kasutamise üle suureneb. Paremal juhul jäävad kesklinna risustama koleehitised, sest muinsuskaitse varjus esitatud elukaugete nõuete koorma all on omanikud jõuetud oma kinnismälestisi korras hoidma.

Eelnõu puudused

Kinnismälestise omanikul on põhimõtteliselt igasugune ehitustegevus keelatud, kuni seda ei võimalda loodav kultuuripärandiamet. Lisaks on mälestise või muinsuskaitsealal asuva ehitise omanikele või valdajale pandud kohustus mälestist või ehitist hooldada ning vajadusel remontida. Seda ei korva ka eelnõuga kultuuripärandiametile ette nähtud 1,4 miljonit eurot aastas uuringuteks ja omanike konsultatsiooniks.

Olgu mainitud, et eelnõu puudutab 135 000 omanikku, kellele kuuluvad kinnismälestised või kelle kinnistud asuvad muinsuskaitseala kaitsevööndis. Teisisõnu toetab eelnõu neid veidi üle 10 euroga omaniku kohta.

Põhiseadus sätestab kinnisasja omanikule õiguse oma vara parema äranägemise järgi käsutada ja kasutada. Kuid seejuures ei tohi kahjustada avalikku huvi nagu näiteks keskkonda, piirkonna miljööd ja kultuurimälestisi. Omanikule piirangute panemiseks ei piisa lihtsalt avalikust huvist, vaid peab esinema oluline avalik huvi. Huvide kaalumiseks vajalikud kriteeriumid peavad sisalduma seaduses ning olema selged ja ettenähtavad. Eelnõu jätab näiteks häguseks, kuidas määratakse  muinsuskaitseala kaitsevööndi ulatus ning seal omanikule kohaldatavad piirangud.

Muinsuskaitseala kaitsevööndi ulatuse määramiseks kasutatakse mõisteid nagu vertikaalne dominant, lubamatu häiring või oluline vaatepunkt linnas. Kehtiv muinsuskaitseseadus,  eelnõu ega ka eelnõu seletuskiri neid mõisteid ei defineeri ega selgita.

Tulemusena on teoreetiliselt võimalik muinsuskaitseala kaitsevööndi suurust ja seega ka omandi piirangut venitada lõpmatuseni, st. Tallinna vanalinnast kuni Lasnamäeni, sest kindlasti on  linnas võimalik leida mõni punkt, kus kultuuripärandiameti ametniku arvates ei ole vaade mõnele olulisele muinsuskaitselisele vaatepunktile tagatud. Piirangud peaksid aga tulema seadusest ja olema selged ning ettenähtavad, sest nõuete eiramine toob kaasa sunni kohaldamise.

Riigikogu peaks eelnõu puudused kõrvaldama. Vastasel juhul võib uue muinsuskaitseseaduse suurimaks saavutuseks jääda muinsuskaitseameti nime muutmine kultuuripärandiametiks.
 

Vastasel juhul võib teoks saada õiguskantsler Ülle Madise osundatud oht – on inimene, leiame ka paragrahvi. Ja ei tasu liiga palju loota järelevalvet tegeva ametniku tervele mõistusele. Meenutame kasvõi juhtumit, kus veterinaar- ja toiduamet nõudis ettevõtjalt loomaaialuba põhjusel, et viikingite külas nägid külastajad hoovi peal lammast.

Nii mõnigi omanik võib rohkete ja ebaselgete piirangute rägastikus ekslemisel alla anda. Selle tagajärjel võib esineda ebaseaduslikku ehitamist, kui ka lõpetamata ehitisi. Ei saa välistada ka punase kuke räästasse kutsumist. Kaotajaks oleksid nii omanik kui ka riik.

Lisaks võib laia kaalutlusruumi jätmine ametnikule muuta otsustusprotsessi haavatavaks ebakohastele mõjutustele. Ei maksa unustada, et eelmisel nädalal avalikkust raputanud altkäemaksuskandaal antiretroviirusravimite hankimisel oli muuhulgas tingitud ebaselgest valikuprotsessist hankimisega tegelevas sotsiaalministeeriumi komisjonis.

Ehitamisel tuleb omanikul järgida nii planeerimisseaduse, ehitusseadustiku kui ka muinsuskaitseseaduse nõudeid,  mis praktikas lähevad tihti omavahel vastuollu. Näitena võib tuua kaitse all oleva hoone trepikoja, mis ei vasta praegusaja päästeameti nõuetele, kuid mida muinsuskaitselised reeglid ei luba ka suuremaks ehitada. Omanik on eelnõuga jäetud siia nõiaringi üksinda.

Nimi, suurim muutus?

Näitena ametkondlikust Bermuda kolmnurgast sobib ka lugu hüdroenergiat tootvast ettevõtjast, kellelt keskkonnaamet nõuab keskkonna huvides muinsuskaitse alla oleva hüdroelektrijaama lammutamist, kuid muinsuskaitseamet selle töökorras säilitamist. Eelnõu peaks looma menetluse, kus ühe taotluse lahendamisel oleks täidetud kõigi asjassepuutuvate  ametite nõuded. Ametkondade vaheliste erimeelsuste lahendamine ei ole omaniku ülesanne.

Läbimõtlemata õiguslikud lahendused viivad oodatust vastupidisele tulemusele nagu me nägime alkoholiaktsiisi tõstmise puhul. Oma kinnisvara Lätti ei ole võimalik viia. Kuid see ei tähenda, et riigikogu ei peaks eelnõu puudusi kõrvaldama. Vastasel juhul võib uue muinsuskaitseseaduse suurimaks saavutuseks jääda muinsuskaitseameti nime muutmine kultuuripärandiametiks.

Vandeadvokaat Allar Jõks on ehitusettevõtjate ja kohalike omavalitsuste palvel analüüsinud muinsuskaitsseaduse eelnõu kooskõla põhiseadusega.