Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2022/01/06/14295667t1hf511.jpg)
/nginx/o/2015/01/15/3680081t1h8c41.jpg)
Vaja on mõistlike eranditega arvestavat elektroonilist suhtlusviisi, kirjutab kaitseministeeriumi asekantsler Meelis Oidsalu vastuseks Mart Raudsaarele.
Ületasin kiirust, sain liikluskaamera-trahvi. Trahviteates, mis mu e-postkasti potsatas, oli muuhulgas kirjas, et kui ma kolme päeva jooksul pärast kirja kättesaamist digiallkirjaga ei kinnita, saadetakse mulle teade täiendavalt tähtkirja teel ja kui ma tähtkirjale järele ei lähe, avaldatakse teade Ametlikes Teadeannetes. Tasusin trahvi, kuid mulle ei tulnud meeldegi trahviteate kättesaamist digiallkirjaga kinnitada. Ka mu postkasti laekunud kaks tähtkirjateadet läksid prügikasti.
Millal te saatsite viimati kellelegi paberil kirja? Mina ei mäleta, millal. Ometi pidi riigiasutuse töötaja, kes soovis kellelegi dokumente edastada, küsima veel aasta tagasi adressaadiks oleva inimese käest nõusolekut, et võib elektroonilist kanalit kasutada. Ka täna spämmib riik inimesi paberteadetega, sest haldusmenetluse seaduse iganenud sõnastuslikud nüansid nõuavad seda.
Kaitseressursside amet saadab aastas välja 25 000 teadet (enamasti paberil) kutsetega ajateenistusse või arstikomisjonidesse. Viiendik neist ei saa esimesel katsel õiguslikus mõistes kätte toimetatud. Sarnastest olukordadest tulenev postikulu ulatub aastas mitmesaja tuhande euroni.
Miks ei võiks suhtlus olla korraldatud täiskasvanulikult, nii et riik saadab oma teated isikukood@eesti.ee meiliaadressile ja mina teen sammu vastu: suunan selle aadressi isiklikule sidevahendile (e-postkast, märguanne sms-ile), nii et suhtlus riigiga oleks osa olmelisest infovoost ja iga kirja puhul poleks vajadust digiallkirja hakata andma või postkontorisse tähtkirja järele tõttama. Teatud aja möödudes loetakse teade kättetoimetatuks ning ametnikul poleks vaja vanemlikult kontrollida, millal täpselt olen teadet lugenud või mitte.
Väljaannet «Ametlikud teadaanded» pole ma kordagi näinud, ometi loetakse seal avaldatud teave mulle teatavaks tehtuks. Olen kohustatud täitma kõiki Eestis kehtivaid seadusi, ka neid, mida ma ei loe. Või võtame kaitseväekohustuse: riigil on õigus meesisikuid ligi aastaks saata täienduskoolitusele, aga riigil pole õigust kodanikku sellest teavitada esmajärjekorras e-kirja teel, ilma et igaks juhuks ka paberil teadet lisataks. «Paberkirja saatmine hilisteismelisele» – kõlab kui kehv anekdoot, mis ei tohiks olla e-riigi argipäev.
Tavapostile dokumentide saamine tundub loomuldasa turvalisem, privaatsem. Aga kui oma postkastist möödute, siis testige selle turvalisust. Minul on postkastiuks lukustamata, sest kultuuriajakiri ei mahu pilust sisse.
Kui palju teil on ette tulnud, et saadetud e-kiri pole jõudnud adressaadini (kui aadress oli õige)? Ei mäleta, et minuga midagi sellist oleks juhtunud. Kodupostkasti Soome tööle minnes kaasa ka ei võta. Praegu on rahvastikuregistris enamiku Eesti elanike elektroonilised kontaktandmed. Miks ei võiks riik neid kasutada õiguslikult tähenduslikul moel?
Ka praegu on neid, kel pole arvutile regulaarset juurdepääsu või nutitelefoni öökapil laadimas. Neile peab jääma võimalus suhelda muul viisil. Alati on erandeid ja tehnilisi detaile, mis vajavad lahendamist. Saatan peitub ainult nendes detailides ja erandeis, mida ise demoniseerida võtame. Taani riigis on selline elektrooniline, aga mõistlike eranditega arvestav elektrooniline suhtlusviis suudetud suurema valuta juurutada. Ei ole kuulnud, et seal seepärast miskit mäda oleks.