Riina Sikkut

FOTO: Erakogu

Omavastutuse propageerimine ja vastutuspõhise kindlustussüsteemi loomine ainult suurendab ebavõrdsust tervises ja viib meid olukorda, kus riik hakkab senisest palju suuremal määral me eluvalikute üle otsustama, kirjutab tervise- ja tööminister Riina Sikkut (SDE) vastuseks Igor Taro arvamusloole «Tasuta ravikindlustus kõigile viiks Eesti tervishoiusüsteemi põhja» (arvamus.postimees.ee, 18.09). 

Praxise avaldatud analüüsi ühest soovitusest – universaalne ravikaitse, saab Igor Taro väga ekslikult aru kui «riigi kulul ravi kõigile ilma igasugust omavastutust rakendamata». See on ju absurd! Esiteks ei ole meil riigi kulul midagi, see on meie kõigi ühine raha, mille eest meile arstiabi pakutakse. Teiseks, töötavate inimese töötasul põhinev tervishoiu rahastamine ei kata meil juba 6-8 aasta pärast tervisekulusid, 27 aastat tagasi paika pandud rahastamispõhimõtteid tuleb kaasajastada, et arvestada paindlikumaks ja mitmekesisemaks muutuvate töövormide levikuga. Maksustada saab ka muud kui töötasu. Ja seda olenemata, kas räägime universaalsest ravikindlustusest või mitte. Inimesed ei pea oma eluvalikuid tegema ravikindlustuse saamise eesmärgil. Haridus, tervishoid ja sotsiaalhoolekanne peaksid olema ühiselt rahastatud ning pakkuma kaitset riskide eest. Ja kolmandaks, inimeste omaosalus (ravimid, hambaravi jms) on meil tervishoius üle viiendiku kogukuludest ehk väga kõrge. Kust Taro selle tasuta ja omavastutuseta tervishoiu leiab, ei oska öelda.

Inimese tervisekäitumine ei ole alus arsti juurde saamisel või mittesaamisel

Igor Taro ettepanekud – tervishoius protseduuride rahastamiselt tervisetulemuse saavutamise rahastamisele liikumine, ravi järjepidevuse parandamine ning tervisekäitumise parandamise abil tervisemurede ennetamine – ongi ju täpselt see, kuhu suunas Eesti tervishoid liigub. Ja seda sõltumata sellest, kui palju on meil ravikindlustusega kaetud inimesi. Aga «omavastutuse propageerimine ja vastutuspõhise kindlustussüsteemi loomine» ainult suurendab meil ebavõrdsust tervises ja viib meid olukorda, kus riik hakkab senisest palju suuremal määral me eluvalikute üle otsustama. Tervisekäitumine ja tervis on seotud meie hariduse, meie vanemate hariduse, sissetuleku ja teiste sotsiaalmajanduslike näitajatega. Karistada inimesi olukorras, kus geneetika või vanemate terviseteadlikkus või paljude jaoks kauges minevikus tehtud haridusvalikud omavad mõju me tervisele, on lihtsalt ebaõiglane. Ja ma ei kujuta ka ette riiki, kus tasuta tervishoiuteenuse saamiseks tuleb mahtuda sobivasse kehamassiindeksi vahemikku, tõestada eelmisel õhtul jooksmas käimist või vahetada aastaid kestnud koorilauluga tegelemine igaõhtuse sörkjooksu vastu, et saada vajadusel arstiabi ja vältida võimalikke kõrgeid ravikulusid.

Ravikaitse on inimlik ja majanduslikult mõistlik

Meil tõepoolest töökate arv tulevikus väheneb, kuid kõrgem tootlikkus, suurema lisandväärtusega ja targemad töökohad ning paljuräägitud automatiseerimine tähendavad ühtlasi ka võimalust väiksema töökäte arvuga head tervisesüsteemi üleval pidada. Ühiselt rahastatud haridus ja tervishoid ei «kultiveeri õpitud abitust», vaid vastupidi annabki «võimaluse end vabalt teostada, areneda ja olla aktiivne ühiskonna liige».

Ja erinevalt Igor Tarost ma ei arva, et tuleks tegeleda nende 27 000 inimesega, kel viimase 11 aasta jooksul pole kordagi ravikindlustuskaitset olnud – nad on ilmselt kas välismaal või elavad dividendi-üüri-kapitalitulust ning vabatahtlikult jäävad ravikindlustuskaitseta. Aga analüüsis välja toodud 72 000 inimest, kel viimase 11 aasta jooksul pole poole ajast ravikindlustust olnud, nende ravikulud on kõrgemad, kui püsiva ravikindlustusega rühmades nii meeste kui ka naiste puhul. Nende vältimatu abi kulud me katame niikuinii ja kulutame inimese kohta rohkem, kui neile, kel ravikindlustus on olemas olnud. Ei ole inimlik ega majanduslikult mõistlik.

Ja Taro kiitus leidlike Põlvamaa töövõimetute aadressil, kes on leidnud võimaluse endale ravikindlustuse saamiseks, osutab ju murekohale – inimene peab süsteemis trikitama, et leida viis ravikindlustuse saamiseks. Sellist käitumist me ju ei soovi soosida.