Igor Taro: tasuta ravikindlustus kõigile viiks Eesti tervishoiusüsteemi põhja

Foto: Arved Breidaks / Lõuna-Eesti Postimees

Praxise ettepanek tagada riigi kulul ravi kõigile Eesti elanikele ilma igasugust omavastutust rakendamata, meenutab mõnevõrra paruni katset end juukseidpidi soost välja tõmmata, kirjutab Eesti 200 üks asutajatest Igor Taro. 

Praxise ettepanek hakata maksude ümber mängimisega pakkuma valimatult kõigile riigi kulul tasuta ravi viib Eesti tervishoiusüsteemi pikas plaanis põhja. Paisuva vajaduse rahuldamise asemel tuleb lõpetada raiskamine ja tegeleda põhjuse, mitte tagajärjega.

Eesti inimene peab tulevikus saama elada tervema ja õnnelikumana, kui seni. Kui see eesmärk saab pikas plaanis paika, saab edasi arutada lahenduskäike selle saavutamiseks. Haigekassasse raha mehhaaniline juurde kütmine teeb võib-olla õnnelikumaks mõned üksikud inimesed tervishoiuäris, kuid ühiskonda tervikuna mitte. Saame lihtsalt rohkem ravijuhte, mille täitmise koos kinni maksame.

Eesmärgini jõudmiseks on laias laastus kolm suurt sammu. Esiteks, ravijuhtude arvu tellimise asemel tuleb riigil hakata väärtustama tulemust, et haiguste ravi asemele tekiks meil sisuline tervishoid. See oleks tervisekäitumist, ravi ning taastusravi hõlmav ühtne süsteem. Teiseks, inimese tervisekäitumise seadmine esikohale – selle edendamine kõikvõimaliku soodustamisega. Kolmandaks, omavastutuse propageerimine ja vastutuspõhise kindlustussüsteemi loomine.

Sellise lähenemise dikteerib pikas plaanis üks suurenev mure. Lähima kümnendi jooksul väheneb Eesti ühiskonna jõukuse nimel pingutavate töökäte arv kuni 80 tuhande paari võrra. Samal ajal suureneb järgmise viie aasta jooksul sotsiaalhoolekande teenuste vajajate arv 10 tuhande võrra, eluiga pikeneb ja samas tervelt elatud aastate arv mitmes maakonnas hoopis langeb. Kui inimesed on pikemalt haiged, kasvab raviarvete hulk ning olemasolevate arengute jätkudes jääb haiguste ravi alatiseks mustaks auguks, mis neelab üha suuremat osa meie ühisest rikkusest.

Lähima kümnendi jooksul väheneb Eesti ühiskonna jõukuse nimel pingutavate töökäte arv kuni 80 tuhande paari võrra. 

Eesti suurim väärtus on inimesed, nagu märkis täna tabavalt Tööandjate Keskliit oma manifestis. Ka seal hoiatasid tööandjad õpitud abituse kultiveerimise eest. Järelikult tuleb selle väärtuse hoidmisel lähtuda kahest olulisest põhimõttest – kedagi abivajajatest ei jäeta maha ning kõigil tuleb anda võimalus end vabalt teostada, areneda ja olla aktiivne ühiskonna osa.

On üsna ohtlik ja vastutustundetud luua pilt, et Eestile omaste väljakutsetega riigis saab soosida inimeste passiivsust. Seniste arengute jätkudes peab üha vähem inimesi aitama toime tulla üha suureneval osal ühiskonnast. Selle asemel, et panna töötavale ühiskonna osale koormat juurde, tuleks tegeleda probleemi põhjuste, mitte tagajärgedega. Seetõttu meenutab Praxise ettepanek tagada riigi kulul ravi kõigile Eesti elanikele ilma igasugust omavastutust rakendamata mõnevõrra paruni katset end juukseidpidi soost välja tõmmata.

Vahet pole, kuidas me maksusüsteemi ümber jagame, ühiskonna teenitavat rikkust see meede ei suurenda ning ei vähenda ka kulutamise vajadust ega tõsta selle tõhusust.

Peame muidugi tegelema sellega, miks 27 tuhandel inimesel puudub püsiv ravikindlustus, kuid ainuüksi sellepärast ei pea maksusüsteemi taas pea peale keerama ning saatma ülejäänud sadadele tuhandetele väära sisuga sõnumit. Eesti ravikindlustussüsteem on üldiselt üsna helde ja võimaldab ka mittetöötaval inimesel abi saada. Näiteks Põlvamaa suur töövõimetute osakaal näitab mingil määral ka inimeste leidlikkust sotsiaalkaitse korraldamisel ning kui inimesel on korralik haridus ja võimalus end aktiivselt teostada, ei pea ta olema sotsiaalkaitses leidlik. Piltlikult öeldes tuleb lekkiva laeva põhjas sulgeda auk, mitte võimaldada veevoolul selle suuremaks uuristamist.