Sõnaraamatud.

FOTO: Peeter Kümmel

«Briti Muuseumis Londonis on 5000-aastane Pärsia savitahvel, mida peetakse üheks vanimaks lepinguks maailmas.»

EKI keelekooli lugejad mäletavad, et selle lausega algas Katrin Halliku 8. septembri keelekooli lugu «Üheksa korda mõõda ja üheksa korda lõika!». Põhjus, miks alustan ka enda artiklit sama lausega, on ühe lugeja küsimus, kas vanimaid asju saab tõesti olla rohkem kui üks. Lugeja kirjutas veel: «Siis kaob ju vajadus kolme võrde järele ja piisab kahest: alg- ja ülivõrdest. Meenuvad meedias kohatud väljendid «100 parimat, suurimat, ilusaimat» või koguni «mitu kõige suurimat».»

See teeb rõõmu, et EKI keelekooli loetakse ja kaasa mõeldakse. Ülivõrde mitmust peljata pole aga põhjust. Mitmuses ülivõrre näitab, et kirjeldatavatel on lihtsalt omadust kõige suuremal määral, võrreldes teiste samasse rühma kuuluvatega. Kui ma näiteks palun nimetada Eesti kõrgeimad joad, siis laia silmaringiga lugeja oskab kindlasti öelda kolm kõrgeimat: Eesti kõige kõrgem ehk Valaste juga (30 m) ning kaks kõrguselt järgmist, Kivisilla (21 m) ja Karjaoru juga (18 m). Kui ma aga paluksin nimetada Eesti kõrgemad joad, siis oleks see ülesanne üsna ebamäärane. Millega neid võrdlema peaks? Kas omavahel? Näiteks Keila juga on 6 m, aga Nõmmeveski juga 1,2 m kõrgune. Kahtlen, kas Keila juga on «Eesti kõrgem juga», kui võrrelda eelnimetatud kõrgeimatega. Nõmmeveski joast on Keila juga aga ju kõrgem?

Teine näide: Eesti ühes suurimas koolis alustas kooliteed kaheksa esimest klassi. Keelenõust on küsitud, kas see sõnastus pole ebaloogiline. Ehk peaks olema ühes suuremas koolis? Jutt käib aga just Eesti kõige suurematest koolidest, millest ühes avati tervelt kaheksa paralleelklassi. Samamoodi on õige rääkida maailma kümnest suurimast riigist, klassi parimatest õpilastest, Eestimaa ilusaimatest paikadest jne. Ülivõrre märgib siin seda, et nimetatud moodustavad n-ö edetabeli tipu. Eelmine keelekooli lugu rääkis lepingust, mis on üks vanimaid – sellest võib järeldada, et maailmas on hulk lepinguid ja too savitahvlile kirjutatu kuulub kõige vanemate säilinud lepingute hulka.

Küsija kirjas oli aga näide, mille taunimisega olen kõigiti nõus: nimelt «mitu kõige suurimat». Eesti keeles on kaks ülivõrde vormi: i-ülivõrre ja kõige-ülivõrre. i-ülivõrre on ühesõnaline: suurim, parim, ilusaim. Selle ette enam «kõige» ei sobi. Kes soovib kasutada kõige-ülivõrret, peab seda tegema koos keskvõrde vormiga, sest muidu oleks ülivõrre topelt: kõige suurem, kõige ilusam, kõige parem. Mitmuses kasutada sobib mõlemat ülivõrde vormi.