/nginx/o/2020/06/05/13138244t1ha1f7.png)
/nginx/o/2018/09/03/11376548t1hdb58.jpg)
Vastuseks Tallinna linnavolikogu liikme Yoko Alenderi arvamusloole pean ütlema, et Tallinna linn on getostumisest ikka väga kaugel.
Abilinnapea vastukaja: Tallinn ei getostu! (8)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna rahvaarv kasvab jõudsalt, juuli seisuga oli registreeritud pealinnas üle 450 000 elaniku. Keskmiselt suureneb igal aastal Tallinna linna elanike arv ligikaudu viie tuhande inimese võrra. Seetõttu on pealinna linnaplaneerimine mõistagi väga oluline ning tuleb pakkuda vaid läbimõeldud ja terviklikke lahendusi.
Sisseränne toimub Tallinnasse muidugi kõigist maakondadest, kuid eelkõige Ida- ja Lääne-Virumaalt, Pärnumaalt, Viljandimaalt ja Tartumaalt. Meedia vahendusel näeme, et noortekampade vahejuhtumid esinevad ka nende maakondade keskustes. See näitab, et probleemid on üleriigilised ning need pole ainult pealinna murekohad.
Rääkides linnale kuuluvatest korteritest, siis pealinnas kasvab vajadus linna munitsipaal- ja sotsiaalkorterite järele. Need paiknevad üle terve Tallinna, kuid rõhutan, et getostumist need küll ei soodusta. See on linnavolikogu liikme poolt lihtsalt hirmu õhutamine ja vastutustundetu sildistamine, mistõttu selgitan seda lähemalt.
Ei saa muidugi öelda, et üheski Tallinna piirkonnas ei esineks probleeme. Igas suurlinnas on murekohti, kuid mõistagi ei ole need tekkinud üle öö.
Linnale kuulub üle 4000 korteri, nende rajamisel ja planeerimisel arvestame sellega, et need ei oleks vaid kindlates piirkondades ning hajutamine on üks meie selge lähtekoht. Need on tavalised korterid, kus on väga erineva taustaga elanikud: nii linnale vajalikud töötajad, noored lastega pered, sundüürnikud kui ka paljud teised.
Ent aasta-aastalt on olukord läinud märkimisväärselt paremaks. Näeme pealinnas tegelikult väga huvitavat arengut, kus vanade barakkide asemele kerkivad linna äärealadel uhked uusarendused. Näiteid võib tuua rohkelt, nt nihkub igal aastal Kalamaja mõtteline asumipiir kaugemale Paljassaare poole, Lasnamäele ja Astangule kerkivad moodsad elukeskkonna arendused ning usun, et Kopli liinidest võib saada üks prestiižikamaid elamupiirkondi Tallinnas.
Ei saa muidugi öelda, et üheski Tallinna piirkonnas ei esineks probleeme. Igas suurlinnas on murekohti, kuid mõistagi ei ole need tekkinud üle öö. Tallinnas on politseil noortega aastas 600 juhtumit ning siinkohal ei saa nõustuda ka väitega, et noored on hukas, mis pärineb juba Kreeka tuntud filosoofi Aristotelese ajast. Tegelikult on vägivald noorte seas aastate vältel märkimisväärselt vähenenud. Kuigi väljakutsete arv on üsna suur, pole kuritegusid õnneks palju.
Muidugi saame pealinnas veel paremini korraldada nii linnaruumi turvalisust kui ka võrgustiku koostööd. See hõlmab nii noorsootöötajaid, koolipsühholooge, sotsiaaltöötajaid, lastekaitseametnikke, õpetajaid, lastevanemaid, sotsiaalpedagooge kui ka noorsoopolitseid. Kuid eelkõige on tähtis riigil keskenduda seadusemuudatustele, mis aitaks valele teele kaldunud noored tagasi normaalse elu rööbastele tuua ning kaotaks nende noorte praeguse karistamatuse tunde.
Lahendusi probleemidele on nii linnal kui ka riigil mitu, kuid eelkõige tuleb tegeleda probleemide ennetamisega, mitte vaid tulekahju kustutamisega. Kindel on aga see, et getostumisest on pealinnas asi ikka väga kaugel.