Juhtkiri: tühja neist helbe- ja kruubijuttudest, tähtis on midagi osata

Vali riist välja ja hakka pihta. Foto: Urmas Nemvalts

Põlvkonnad, helbekesed, kruubid, tangud jne – arutlused noorte, vanade ja keskmiste üle on ühtaegu nii igikestvalt meelelahutuslikud ja huvitavad kui ka küllap vajalikud (et me mõnda päris muutust, kui selline peaks olema, maha ei magaks).

Praeguse hetke tegelikkus on aga see, et ettevõtjad kurdavad töökäte puuduse üle. Kokku on sattunud maailmamajanduse tõusulaine ja asjaolu, et meil Eestis astuvad tööturule 1990ndate keskel ja lõpus sündinute põlvkonnad, kes on arvult väiksemad, kui neile eelnenud põlvkonnad.

Esiteks. Noorte tööpuudus meid just praegu ei kummita, mis on ju hea asi. Kes tahab, saab oma esimese raha eest töötamise kogemuse. Ka kaunis lihtsatena tunduvad tööd õpetavad, kuidas saada hakkama kollektiivis, kuidas käituda eri klientide või ka ülemustega (kes vahel võivad olla päris imelikud) jne. Ühesõnaga: tükike täiskasvanu elu, päriselt.

Teiseks. Tööandjaidki võiks praegune olukord raputada. Ühtäkki tulebki omavahel konkureerida selle pärast, kes on osavam värbaja ja ka juhtija. Näiteks, juba mõnda aega on täiesti avalikult räägitud huvitavatest värbamisvõtetest – kes on tavalise CV küsimise asendanud hoopis telefonikaamerasse räägitava enesetutvustusega, kes mõelnud välja mingi muu triki, et osavamalt ja kiiremini leida kontakti just noortega.

Sellele lisaks on aga väga oodatud seegi muutus, et praktikantidega tegelemine ja näiteks Šveitsis väga edukalt toimiv õpipoisisüsteem saaks meilgi igapäevase ettevõtluse osaks. Suurte ettevõtete ja nende esindusorganisatsioonide natukene liialt stiilis «riik, anna meile töötajaid» jutt peabki asenduma sellega, et ettevõtjad on valmis ka ise noorte, loodetavasti tulevaste kolleegidega vaeva nägema, neile praktilist tööd näitama ja õpetama.

Täiesti võimalik, et kõige olulisemad muutused ei tule sugugi trummipõrina saatel ja nii, et suurettevõtte juht avab telekaamerate ees mingi uue ja erilise praktikakeskuse. Pigem on muutused juhtumas, kui märkate jälle, et osaval meistrimehel, kes tuleb teile koju toru- või elektritöid tegema, on kaasas õpipoiss, kes omandab ametit nii kutsekoolis kui ka suure meistri tegevust jälgides. Järelikult see, tõenäoliselt väikeettevõtja, saab aru, et õpipoisiga tegelemisel on mõte sees.

Lugedes tänase lehe loost paari kirjeldust puudulikust juhendamisest, läheb mõte paratamatult sellele, et vast on me suurtel kaubandusettevõtetel ka endil pehmelt öeldes arenguruumi, enne kui sekkuda aruteludesse põlvkondade üle. Kui ikka uues töökohas ei taibata sulle üldse seletada, mida ja kuidas teha, siis on suure tõenäosusega tegu kehvalt juhitud ettevõtmisega ja pole põhjust hakata iseennast kruubiks, helbeks või muuks veskitooteks pidama.