Tiia Penjam

FOTO: Peeter Langovits

Ajakirja Haridus sulgemisest ei ole näha nimetamisväärset kulude kokkuhoidu, vajadus pedagoogikavaldkonna ajakirjanduslike süvakäsitluste järele ühiskonnas aga jääb, kirjutab Tiia Penjam Õpetajate Lehes.

SA Kultuurileht nõukogu otsusega lõpetatakse alates 2012. aastast ajakirja Haridus väljaandmine.

Trükiajakirjanduse tiraažide üldise languse juures on Haridus hoidnud kindlat positsiooni. Kirjastuse kaheksa kultuuriajakirja kõrval on ainumas haridusajakiri oma tellijate arvult ka tänavu püsinud tublil neljandal kohal, jäädes alla eeskätt Akadeemiale (450 tellijat rohkem, aga osa sellest sihttellimustena rahastatud). Haridusest 150 võrra enam on tellijaid Loomingul ning 30 võrra Loomingu Raamatukogul. Tellijate arvult järgnevad Haridusele praegu Vikerkaar (ca 120 tellijat vähem) ning Keel ja Kirjandus (ligemale 400 tellijat vähem), Muusika ja kunst.ee tellijanumbrid aga on Haridusega võrreldes juba suisa pisikesed.

Kokkuhoidu eriti ei olegi

SA Kultuurileht ajakirjadest on Haridus ainsana ilmunud teise väljaande n-ö lisana – töö on teinud sama toimetus, kes annab välja Õpetajate Lehte. Sestap pole Hariduse sulgemise järel ette näha nimetamisväärset kulude kokkuhoidu. Neli ajakirjanumbrit aastas – rohkemaks polegi viimasel ajal ressursse jagunud – on olnud toimetuse ajakirjanike enamikule lehetegemise mahuka töö kõrval üsna väike lisakoormus. Hariduse sulgemine ei tähenda ametiruumide vabanemist, «Hariduse võrra» ei vähene ka vajadus neid ruume koristada ega isegi mitte toimetuse tööks tarvilike arvutite hulk. Tõsi, küljendamis- ja korrektoritöö arvelt kaob pool ametikohta ja paar inimest kaotab tasustatud lisatöö. Enam ei tule kirjastusel maksta ka ajakirja trükkimise ja levitamise eest, kuid neidki kulusid kattis osaliselt lugejatelt laekunud tulu.

Põhiosa Hariduse rahastusest on viimastel aastatel tulnud mitte SA Kultuurileht eelarvest, vaid hasartmängumaksu nõukogult, kes on toimetuse ja kirjastuse sellekohaseid taotlusi-põhjendusi aktsepteerinud. Loodetavasti aktsepteerib ka Hariduse kadumise järel, sest ega ajakirja sulgemine muuda vajadust pedagoogikavaldkonna ajakirjanduslike süvakäsitluste järele ühiskonnas ega likvideeri Hariduse senist lugejaskonda. Esialgu jääb Õpetajate Leht ilmselt meie ainsaks üldlevivaks ja ettetellitavaks haridusväljaandeks ning kus mujal siis ikka kui selle lisakülgedel, erinumbrites ja vahelehtedes saaksid haridusteemalised pikemad-põhjalikumad artiklid edaspidi ilmuda. See aga tähendab taas nii tööd kui ka trükimahtu ning tasuta lõunaid teatavasti ei ole.

Miks ikkagi otsustas SA Kultuurileht nõukogu sulgeda ainsa haridus-, mitte aga mõne muu ajakirja, kust kulude kokkuhoid olnuks märksa suurem, seda püüan allpool pisut selgitada.

SA Kultuurileht väljaannete honorare ja litsentsitasusid on aastaid makstud kultuurkapitali sihtstipendiumidest (lubaduse kohaselt hakkab seda kuluosa 2012. aastast samas mahus katma kultuuriministeerium). Abi on aga saanud üksnes kultuuri-, mitte haridusväljaanded (v.a ühel aastal vahetult enne masu, mil kultuurkapital toetas pisut ka Haridust). Eesti kultuuriinstitutsioonide väitel ei ole haridus kultuur, iseseisvat hariduskapitali Eestis aga teatavasti ei ole.

Raha toob tüli majja

Kulka stipendiumidest kultuuriajakirjadele on siiski tuge saanud ka haridusväljaanded, sest rahasüstid on leevendanud kirjastuse majanduskitsikust tervikuna. Kuigi Hariduse ja Õpetajate Lehe honorarid on jäänud teistega võrreldes tagasihoidlikuks, poleks meil kulka abita kultuuritoimetustele neidki nappe võimalusi, mis on. Kirjastuse ühissupp on ühtviisi vajalik kõikidele meie toimetustele, võimaldades igaühel raskeid aegu hõlpsamalt üle elada ja majandamispoolel ressursse kokku hoida, mis aga kõige tähtsam – teha koos suuremahulisi riigihankeid. Üksipäini sõlmitavad pisikesed ostu-, müügi- ja teenustelepingud tuleksid kätte nii kallilt, et tõmbaksid väikestel toimetustel kähku hinge kinni. Samas on igal väljaandel kogu aeg mängus ka oma n-ö erahuvid ning ehkki katla ühes servas paksemat suppi keeta ei saa, võib taldrikuid täites ikkagi väiksed vahed sisse teha.

Nagu kogu kultuurivaldkond, nii on kõik kultuuriväljaandedki olnud kogu aeg alarahastatud. Isegi kui kirjastusele eraldatud riigitoetus mõnel aastal pole otseselt kahanenud (masueelse mineviku parimatel aastatel koguni kasvas pisut), käivad väljaandmiskulud sellest ikka ees. Et lõputa ei saa väljaminekud sissetulekutest suuremaks jääda, seda teatakse vist nüüd juba isegi Kreekas.

Rahahädas sihtasutus pöördus – nüüdseks juba hulk aastaid tagasi – haridusministeeriumi poole abipalvega: toetagu nemad «oma» väljaandeid, see aitaks kogu kirjastusel edasi elada.

Kunagi ammu seisiski ajakiri Haridus haridusministeeriumi eelarvereal, Õpetajate Leht aga sai riigitoetuse kultuuriministeeriumi kaudu nagu kõik ülejäänud tollal kirjastuse Perioodika väljaanded. Haridus- ja kultuuriministeeriumi koostoimimise päevil tõsteti kogu raha ühte kotti ning ministeeriumide uue lahutamise ajal paar aastat hiljem otsustati Haridus teistega samasse paika jätta – mõistagi koos rahaga, mis tema väljaandmiseks ette nähtud oli.

Aga kes seda vana asja nüüd enam mäletas või mäletada tahtis… Haridusest tehti taas HTM-i «oma» väljaanne ning kirjastusel oli raha pisku võrra rohkem.

Haridusministeeriumi kiituseks

Meie toimetusele oli selline asjakäik algusest peale vastumeelne nii ratsionaalselt kui ka emotsionaalselt. Esimesed hirmud olid sõltuvus ja suukorvistamine. Olime juba tunda saanud, kuidas nii mõnigi riigi raha käsutaja suhtub jagatavasse justkui iseenda omasse – à la kui teie minust pahasti kirjutate, siis ma teile raha ei anna. Viimastel aegadel on see kartus osutunud siiski alusetuks, ministeerium on «oma» väljaandeid juba mitme ministri ajal järjepanu igati toetanud ega ole dikteerinud, mida sellest johtuvalt avaldada tohib või mida mitte. Hoolimata sellest, et enamasti võtavad meie lehele kirjutajad hariduse juhtimise asjus sõna üsna kriitiliselt.

Haridusväljaannete (Hariduse järel õige pea suures osas ka Õpetajate Lehe) rahastamise surumine HTM-i eelarvesse oli toimetusele raske ka emotsionaalselt. Olime nii lehte kui ka ajakirja sõna otseses mõttes põlve otsas edendanud, minimaalse rahaga ning maksimaalse võimaliku töökusega, suuresti üksnes tahtmisele ja entusiasmile panustades. Selle tulemus – saavutatud positsioon, trükiarvu kasv ja korralik reklaamitulu (ka lehe reklaamisüsteem sai põlve otsas üles ehitatud) – osutus justkui ümmarguseks nulliks. Ikka ja juba jälle olime meie need, kelle tarbeks enam vahendeid ei jagunud…

Aga käsk on vanem kui meie. Peatoimetajana olin neist rahanõutamistest informeeritud, aga oma vastuargumendid võinuksin sama hästi endale pidada – kirjastusel oli vaja «miinus» millegagi katta ning minu arvamus asjast ei maksnud krossigi, kui ülekohtune haridusväljaannete olukorra järjest ebakindlamaks muutmine mulle ka ei tundunud. Ajakirja nüüdse sulgemise puhul seisin samuti lihtsalt fakti ees, et jutud on juba räägitud ja asi otsustatud. Ühegi arutluse juurde meid ei kutsutud ning mingit võimalust asjade käiku mõjutada toimetusel ei olnud.

Pole põhjust ehitada üles vandenõuteooriaid ega kahtlustada kedagi haridusväljaannete kiuslikus vaenamises – üldse mitte. Toimetuse vahekord kirjastusega on tänini sõbralik ja vastastikku mõistev, võimalusel ka toetav. Ent ajalugu ja vennaarm ununevad, kui küsimus on ellujäämises. Võitlus ellujäämise eest see kirjastuse poolelt vaadatuna ilmselt ongi olnud. Tagajärg aga nüüd siis juba ainukese alles jääva haridusväljaande jaoks on paraku täpselt selline, nagu algusest peale ette näha võis: kui HTM oma tuge kas või näiteks oluliselt vähendab (eelarverida «meediaväljaannete toetus» ei tähenda ju kohustust toetada just nimelt Õpetajate Lehte) või hasartmängumaksu nõukogu abist keeldub, siis – kahju küll, aga «teie» väljaannetele «meil» kahjuks enam raha ei ole, ütleb kirjastus. Klassikaline juhtum: kõigepealt sööme väikse Peetri kotist, pärast sööb igaüks enda omast.

Olen kaugel isegi mõttest kas või Vikerkaare sulgemisele, olgu selle trükiarv Kroonikaga võrreldes kui tahes tilluke. Äratasuvusest kõneldes jääb meil millegipärast alati arvestusest välja see, mida kõike (endale täiesti mittevajalikku ja paljuski suisa vastumeelset) aina marginaalsemaks muutuv kultuuriväljaannete lugejaskond oma harituse, iseseisva mõtte, oskuste, alatasustatud töö ja lõpuks ka otseste maksudega ühiskonnas ülal peab. Kümmekonna sisuka kuukirja kulu on tühine, võrreldes kas või valimisplakatite «tootmisega», küsimus on otsustajate eneste (kultuuri)vajadustes, arusaamades ja eelistustes.

Eks katsuge Looming sulgeda!

Ent isegi Loomingu, Sirbi või Vikerkaare pidamisel mõttetuks luksuseks, mida maksumaksjate enamus ei vaja, oleks keerukas neid väljaandeid niisama lihtsalt sulgeda – kisa tõuseks taevani ning lärmi lööksid needki, kes ise kultuuriajakirju ei loe. Valijate häälte kaotus ei kaaluks üles ilmumise lõpetamisest saadavat pisikest rahakasu. Haridusega on lood natuke teised.

Hiljuti juhtusin kuulma Kuku raadio «Keskpäevatundi». Saatest käis mitu korda läbi jutt Õpetajate Lehes avaldatust. Arutlesid Priit Hõbemägi, Ainar Ruussaar ja Rein Kilk, kellest ühegi puhul pole põhjust eeldada hariduslehega kursisolekut, ometi nad olid. Meie veebi loetavus aina kasvab – viimase kahe aastaga on tõus olnud suisa 40 protsenti. Pidevalt saame tagasisidet ka selle kohta, et Õpetajate Lehte loetakse kõrgkoolides. Ent õpetajad ise?

Koolirahva seas, paraku, jääb ühiskonnas kaasa rääkida tahtvaid ja seda targalt teha oskavaid arvamusliidreid aina vähemaks, teatrietenduste ja raamatuarvustajate hulgas kohtab neid haruharva ning isegi haridusest kõnelema jagub julge sõna ja kodanikupositsiooniga õpetajaid vaid käputäis. Õpetajaskonna enamiku nõudlik hääl on avalikkuses kuulda üksnes siis, kui küsimus on palkades.

Kas Haridust üldse oligi vaja?

«Ah et panid kinni?» üllatub nii mõnigi pedagoog, saades teada haridusväljaande sulgemisest. «Aga seni ikka ilmus veel või…?» Andke mulle andeks, head kolleegid koolides, kelle suhtumine ja kursisolek on teistsugused, ent vaadakem tõele näkku: teid on vähemus.

Ei haridus, Haridus ega keskmine õpetaja saa olla oluliselt paremad, kui on kasvatusteaduse, koolikorralduse ja muude haridusasjade seis summa summarum. Kõik see kokku moodustab valdkonna, mida on meie ühiskonnas pikalt-pidevalt alavääristatud, alaväärtustatud ning mõistagi ka alarahastatud. Tegemist pole marginaliseerumise, vaid marginaliseerimisega.

Haridus (nii suure kui ka väikese tähega) on hea näide: esmalt tõmbame kulud kokku, siis vähendame koolide/õpetajate/ajakirjanumbrite arvu, edasi katsume veel kitsamalt läbi ajada – kuni lõpuks ongi püsti täiesti õigustatud küsimus, kas see töökohtadeta eluke ääremaal (kiratsev kool oma tühjaks pigistatud õpetajatega / nelja numbri peale köndistatud ajakirja-natuke) üldse tasub pidamist…

Kunagi, kui Haridus veel igal kalendrikuul ilmus, käis üks meie toimetajaid vahel lehekioskeid mööda kontrollimas, kas väljaanne on osta soovijaile saadaval. (Enamasti ei olnud – väike sihtrühm ja odav hind ei tasu(nud) tellimist ega müügiga sekeldamist.) Küsis kolleeg siis ühest Toompea veerul asuvast putkast: «Palun öelge, kas teil Haridust on?» – «Natuke on…» vastas jahmunud lehemüüja ebalevalt.

Uuest aastast Haridust enam ei ole, haridust aga… noh, natuke veel on.