Üheslaulmine.

FOTO: Joakim Klementi/Postimees

Eile toimunud Üheslaulmine pani rõõmu tundma, et Eesti riik tähistab tõesti oma 100 aasta juubelit. Lõpuks ometi sai vähemalt üheks õhtuks unustada argimured ja olla õnnelik, kirjutab tõlkija ja toimetaja Tiina Aug.

Selle aasta 24. veebruaril, Eesti Vabariigi 100. aastapäeval, esitasin Postimehes vihaselt retoorilise küsimuse «Millal tohib Eestis rõõmutseda?». Küsimus oli ajendatud NO 99 «kontsertetendusest», mida suutsin sel päeval telekast jälgida vaid jupiti. Tagantjärele tarkusega võin öelda, et tegu oli kahtlemata mõtlemapaneva teosega, aga olen endiselt kindel, et aeg ja koht olid valed. Tegelikult olid ka aeg ja koht õiged – ühtki teist võimalust panna presidendi vastuvõtule kogunenud inimesi seda filmi «sundkorras» vaatama (korraldada nt spetsiaalne riigikogu istung) poleks ju olnud –, vale oli vaid see, et telekate vahendusel tuletati ka kõigile ülejäänud eestlastele taas meelde, millises poris me iga päev elame. Ja see polnud nende «ülejäänute» suhtes aus, sest nemad ootasid pidupäeva puhul vahelduseks midagi rõõmsat. Aga rohkem ma seda vana asja meelde ei tuleta.

Selle asemel ütlen paar sõna 19. augustil Tallinna lauluväljakul toimunud Üheslaulmise kohta. Nagu selgus, tohib Eestis rõõmutseda küll. Kogu kontsert «Laulu võim» oligi üks suur rõõmupidu, mis ei haaranud kaasa ainult kohapeal viibinuid, vaid ilmselt ka kõiki neid, kes vaatasid kontserti telekast. Kontsert läks hooga käima, polnud mingit venitamist, repertuaar oli hästi valitud, tõsisemad lood vaheldusid humoorikatega, lauljad ja publik tundsid silmanähtavalt rõõmu ja mina tundsin ka. Lõpuks ometi! Lõpuks ometi sain tunda rõõmu, et mu riik tähistab tõesti oma 100 aasta juubelit. Lõpuks ometi sain vähemalt üheks õhtuks unustada argimured ja olla õnnelik. Lõpuks ometi tegi mulle taas heameelt, et eesti rahvas on siiski veel olemas. Võimsalt olemas.

Ma pole kunagi aru saanud küsimusest «Kas me sellist Eestit tahtsimegi?», mida korratakse trafaretselt, kui räägitakse kõigist neist asjust, mis on Eestis pärast iseseisvumise taastamist nihu läinud – olgu need probleemid siis suured või väiksed. Me tahtsime ühte – me tahtsime vaba Eestit. Ja saime selle. On meie enda viga või oskamatus, kui oleme poliitikutel ja ärimeestel, Euroopa Liidul või kellel iganes lasknud endast teerulliga üle sõita. Aga kõiki vigu annab parandada ja kõiki oskusi saab arendada. Kui vaatasin 19. augustil laululaval seisvaid inimesi, siis jõudis minuni arusaam, et näitlejaid, lauljaid, koorilauljaid, pillimehi, kirjanikke, teadlasi ja muid lihtsurelikke on meil lõppude lõpuks rohkem kui poliitikuid (saladuskatte all võin öelda, et tegelikult on ka poliitikud lihtsurelikud, nad lihtsalt ei tea seda). Tahaksin siinkohal tsiteerida ka ajakirja Looming juunikuu numbris ilmunud Mihkel Muti suurepärast artiklit «Diskreetse inimese elu». Selle viimane lause kõlab nii: «Vedanud on ühiskonnal, kus edevad on ühtlasi võimekad.» Väga üldistavalt öeldes räägib artikkel sellest, et poliitikasse ja ka muidu avalikkuse ette trügivad inimesed, kes on küll edevad, aga pole võimekad, samas kui võimekad hoiduvad viiskalt ja tagasihoidlikult tagaplaanile. Usun siiski, et nende lihtsurelike seas, keda eespool mainisin, leidub rohkesti ka neid võimekaid, kes vajaduse korral äratavad üles oma edevusegeeni, võtavad kokku julguse ja astuvad esiplaanile. Hiljemalt siis, kui kannatus lõplikult katkeb. Ega asjata olnud kontserdi pealkiri «Laulu võim». See tuletas meelde, kelle käes on võim tegelikult.

Lõpetuseks tahaksin tänada kõiki selle kontserdi korraldajaid, osavõtjaid ja ka lauluväljakule kokku tulnud publikut, kelle emotsioone oli teleka vahendusel vahva jälgida.

Palju õnne Sulle, mu isamaa!