FOTO: Valgamaalane

Eesti riigi või kes tahes 100. sünnipäeval tuleks minu meelest juubeldada ja rõõmustada! Selle asemel näen ma täna, 24. veebruaril 2018, ETVst taas ühe järjekordse leinatseremoonia esitlust.

Eesti ajalugu on kahtlemata olnud sünge, aga millal me sellest süngusest siis ükskord vabaneme? Kas me tõesti peame kõiki oma tragöödiaid meenutama igal kui viimsel riigipühal? Miks me ei võiks lõpuks ometi tähistada saavutatud võite minu poolest kas või lõunaeurooplaste kombel tobedate konfettide, veini, tantsu, laulu, huumori ja ülemeelikusega? Ma olen täiesti veendunud, et minevikku ei tohi unustada, aga kas peab tõesti kogu aeg kandma pärgi kõikvõimalike ausammaste juurde ka siis, kui pole tegu otseste leinapäevadega? Isegi Eesti sünnipäevade, jõulude ja jaanipäevade ajal?

Ja kui tänase ETV programmi juurde tagasi pöörduda, siis – palun vabandust: eesti nukraid rahvalaule, rahvariideid jmt oleme me kuulnud/näinud juba küllalt viimase 25 aasta jooksul. Tegelikult kuulsime/nägime neid ka Vene ajal – kummalisel kombel neid meile vähemalt laulupidude ajal ja «rahvaste sõpruse» jmt üritustel lubati. Nii et side nendega pole iialgi katkenud.

Aga mingil hetkel tuleb piir ette ka selles osas. Ma ei taha enam näha (vähemalt mitte telekas Eesti 100. sünnipäeval muude ürituste vahel) jälle taas kord ainult eesti labakuid (kui tahetakse viidata, et me oleme kellegi teise käpiknukud, siis tasuks selleks valida sobivam aeg ja koht). Ma tahaksin ükskord Eesti ajaloos olla ka rõõmus ja õnnelik. Eriti sünnipäeval.

Ja kui visata kivi kõigi Eesti mis tahes parteisse kuuluvate poliitikute kapsaaeda, siis sooviksin ma, et nõukaaegse retoorika asemel (peab / tuleb / on vaja teha kõik «helge tuleviku» jaoks) tehtaks ükskord ometi midagi ka helge OLEVIKU jaoks.

Head Eesti sünnipäeva kõigile – ennekõike neile, kes vähemalt ühel päeval aastas suudavad olla tõeliselt rõõmsad, ETVst nähtule vaatamata!