Postimees 1902. aastal: väikerahvas ja väljaränne

Tartu Ülikool. Foto: Kristjan Teedema

Väljarändamise pääpõhjuseks on muidugi inimeste kitsas elukord meie maal. Kuid eelseisval kirjutusel on selle poolest õigus, et meie raskuste ärakandmises seda suuremat vastupidavust ja püsidust võime avaldada, mida rohkem meie seda meeles peame, kui suurtest raskustest meie «väike-rahvas» möödaläinud päevil visaduse ja kannatuse varal jagu on saanud.

Elukord on meie maal kahtlemata kitsas. Sellest kitsikusest ei tohi meie aga pääsemise teed mitte Siberi kaudu otsida, vaid meie peame kitsikust seaduslikkude paranduse nõudmise ja ustava töö ning enese-avitamise varal ära võita katsuma.

Pääpõhjuseks, mille pääle väike-rahvad oma olemist rajavad, on see teadmine, et nemad inimesesoo hariduse edule kaasa avitada tahavad. Tõsisteks hariduse sünnitajateks ei ole aga mitte need rahvad olnud, kes maast maasse on rännanud, kui neil elukord kuskil kitsapoole on läinud. Hariduseloosse on just need rahvad jälgi jätnud, kes paika pidades oma elujärge seeläbi on tõstnud, et nemad oma vaimu ja keha jõudu paranduse abinõuude otsimiseks tarvitasivad.

Kui meie rahva-arv liig suur oleks, nii et kodumaa mitte kõiki ära toita ei suudaks, siis tuleks väljarändamist loomulikuks kaanaliks pidada, mida mööda ülearune osa rahast ära võõrsile voolaks. 16.08.1902