/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2011/10/25/807496t1ha849.jpg)
Ühiskond toetab õpetajate väljaastumist
Juhtkiri: Toompea vallutamine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eilne õpetajate meeleavaldus Tallinnas Toompeal kandis kahte selget ja tugevat sõnumit. Esiteks muidugi pedagoogide õigustatud nõudmiste avalik kindlameelne väljaütlemine. Teiseks, mis ehk üldises plaanis veelgi olulisem, viidi võimumäele jõuline signaal, et ka allaheitliku ja põhjamaiselt kaalutleva rahva kannatus võib ühel hetkel katkeda.
Vaid täiesti tuim, igasuguse empaatiavõimeta inimene võis mitte tähele panna, et murelike õpetajate suu läbi kõneles eile ühiskonna enamus. Õigupoolest kodanikuühiskond, sest meeleavalduse korraldamise taga polnud silmanähtavalt üht poliitilist jõudu. Laiemast solidaarsusest andis tunnistust asjaolu, et riigikogu ees Lossi platsil seisid lisaks sadadele õpetajatele ka õpilased. Praegused ja endisedki. Lisaks need tuhanded, kes avaldasid meeleavaldusele toetust portaalide kommentaariumides ja sotsiaalmeedias.
Ehk siis, ajalugu tegi omamoodi uperpalli: Toompead nii-öelda rünnati, kuid rahvas toetas sedapuhku «ründajaid». Pärast eilset meeleavaldust on üsna selge, et kui õpetajad teevad viimaks otsuse streikida, võivad nad arvestada üldsuse toetusega.
Eesti inimesed elasid üsna kannatlikult ja mõistvalt üle majandussurutise, talusid koondamisi ja kärpekrokodillide hammustusi. Palganõudmisi on üldse meie avalikus ruumis pigem taunitud – mida häälekamad need on, seda enam –, sest kõigil on ju raske, see on igaühele mõistetav. Kuid praegusel juhul on vastupidi, sest poliitikutest otsustajate teod ei vasta sõnadele.
Kõnedes ja avaldustes räägitakse hariduse prioriteetsusest ja õpetaja erakordselt tähtsast rollist, nagu ka koolmeistriameti väärtustamise vajadusest.
Kuid millegipärast ei kipu need kaunid sõnad kuidagi väljenduma palgas. Ja ometi on sellele rahaeraldusele sisuliselt olemas laiapõhjaline konsensus, mis säiliks isegi siis, kui see peaks tulema mõne teise valdkonna arvelt.
Toompea lossi sisenemisega päädinud rahumeelset väljaastumist iseloomustati eile väljendiga «õpetajad vallutasid riigikogu», tõmmates sellega tahtlikult või tahtmatult paralleele Ühendriikidest alguse saanud Wall Streeti vallutamise (Occupy Wall Street) liikumisele. Side on tõesti olemas seeläbi, et kodanikuühiskond väljendab nii seal kui siin muret tuleviku pärast.
Poliitikud peaksid seda märkama ja suutma mõtestada, nii nagu märgati ja mõtestati Wall Streeti proteste. Pealegi ei saa praegu kedagi süüdistada stiihias ega anarhias. Kui me ei saa oma riigi tulevikulootusi rajada haridusele, millele siis veel?