Liis Reier: sisemised ressursid kasutusele
24. oktoober 2011, 11:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajaloo- ja kunstiajaloo õpetaja Liis Reier kirjeldab, mis tuleks õpetajal tegemata jätta, kui eesmärk oleks oma tööaeg seaduses ette nähtud 35 tunni sisse mahutada.
Eesti Haridustöötajate Liit ja Eesti Õpetajate Liit on teinud avalduse, et täiendava palgaraha puudusel võiksid õpetajad ise oma tunnitasu tõsta – töötada täpselt seaduses ette nähtud 35 tundi nädalas ja ei minutitki rohkem. Miks ka mitte – tegelikult olen ise samuti selle peale mõelnud, et iga ületund vähendab mu tunnitasu.
Toon lihtsa näite. Minu kui vanempedagoogi palga alammäär on 736 eurot kuus. Kui lihtsustatult arvestada, tuleb mul nelja nädala kohta seadusega ette nähtud tööaega 35 tundi. Sellisel juhul on minu tunnitasu 736 : 140 = 5,25 eurot. Kui töötan 45 tundi nädalas, on tunnitasu 736 : 180 = 4,08 eurot, kui aga töötan 55 tundi nädalas nagu suur osa õpetajaskonnast, on tunnitasu 736 : 220 = 3,34 eurot. Muidugi tuleb igast summast maha arvata maksud.
Ent siiski, sisemised ressursid õpetajate töö kõrgemaks tasustamiseks on olemas. Võtame need siis juba kasutusele! Tegelikult algavad siinkohal alles küsimused, millele tuleb leida kõiki osapooli rahuldavad vastused. Õpetajad on minu arvates kohati liiga missioonitundelised ja ennastsalgavad ning isegi nüüd, palgavõitluse taustal mõeldakse esmajärjekorras õpilastele – milles lapsed süüdi on, kui ühiskonnas väärtused paigast ära.
Seega, esmalt tuleb jõuda omavahel kokkuleppele, millise osa tööst me tegemata jätame ja mis on see, mis peab ilmtingimata mahtuma 35-tunnise töönädala sisse. Kui 35 tundi kolmapäeva lõunaks täis saab, siis neljapäeval tööle ei lähe! Aga nii ei saa, sest töölepingus on kirjas, et 35-tunnises töönädalas pean andma 22 ainetundi. Järelikult hakkan kärpima kõike seda, mis on seotud uue õppekava ellurakendamisega.
Hetkel nõuab õpetajatelt väga suurt lisatööd uue õppekava ainekavade lahtimuukimine, mõtestamine, katsetamine – selle võib ära jätta ja vanaviisi jätkata, sest ressursse (aega) pole. Uude õppekavasse on läbivalt sisse kirjutatud aga niisugused prioriteetsed valdkonnad nagu individuaalne lähenemine õpilasele, kujundav hindamine – jääb ära, sest igasugune individuaalne lähenemine on kõige ajamahukam, seega kõige kallim.
Samuti näeb uus õppekava ette senisest suurema integratsiooni ainete vahel, õpilased peavad mõistma maailma kui tervikut. Paraku pole võimalik, sest kolleegidega asja arutamine, läbimõtlemine, kavandamine nõuab liiga suurt ajakulu. Andekate lastega tegelemisel on nüüd lõpp. Ei ühtki konkurssi, ainevõistlust, uurimistööd ega projekti enam, sest ettevalmistuseks ja juhendamiseks pole aega. Nõrgematel õpilastel või neil, kes juhtuvad haigeks jääma, on aga olukord veelgi täbaram, sest järeltöid ei koosta ning järelvastajaid ei võta õpetaja vastu enam sellepärast, et tööpäeva pikkus ei võimalda. Sama lugu on konsultatsioonidega.
Kindlasti on välistatud õppekäigud, muuseumi- või teatrikülastused, ekskursioonid, ainealased üritused, rääkimata koolipidudest, õpilastööde näituste korraldamisest või spordivõistlustest nädalavahetustel. Muidugi ei saa õpetaja enam lapsevanematega individuaalselt kohtuda ja lapse probleemide või käekäigu üle arutada, sest vanemad saavad kooli tulla enamasti õhtul, pärast tööd, kuid õpetajat siis enam koolis pole. Tööpäev, mis algas kell 8.00, lõppes kell 15.00. Enesetäiendamine ei tule kõne allagi!
Mis on aga see, millele oleks mõistlik kulutada need 13 tundi nädalas, mis jäävad üle 22 ainetunnist? Kindlasti peaks õpetaja võtma vähemalt 15 minutit iga tunni ettevalmistamiseks, sest kui lähed klassi ette tundi läbi mõtlemata, on oht, et ise ka ei saa aru, mis tunnis toimub. Seega, tundide ettevalmistamine võtab viis tundi (noorel õpetajal võtab esmakordne, ühe ainetunni ettevalmistamine aega 1–2 tundi).
Õpilaste puudumiste üle arvepidamist nõuab seadus, dokumentatsioon peab korras olema. Vanemaid peab lapse puudumisest informeerima või nende teadetele vastama. Kokku võtab elementaarne arvepidamine, paberi- ja kirjatöö tunnikese nädalas, kui mitte rohkem. Ajakulu arvestades peab lisama, et õnneks pole meie koolis e-kooli!
Enamikus suurematest koolidest on kord nädalas infotund, mille laiem eesmärk, päevakajalise info jagamise kõrval, on tagada kollektiivi ühised väärtushinnangud ja ühine hingamine. Suur osa õpetajatest on klassijuhatajad, kelle nädalasse mahub ka klassijuhatajatund. Jäänud on veel viis tundi!
Õpilaste teadmisi ja oodatavate tulemuste saavutatust on soovitav kontrollida regulaarselt, kas või seepärast, et saada kiiret tagasisidet õppetöö tulemuslikkuse kohta. Tööd tuleb koostada (kaks tundi), paljundada ja kontrollida. Ehkki enamik õpetajatest ei naudi õpilaste tööde kontrollimist, võtab just see töölõik kõige enam lisaaega. Kolme tunniga nädalas saavad hakkama vaid vilunud testide koostajad, sest testi kontrollimine läheb suhteliselt kiiresti. Ajast jätkub ka neil, kel klassid väiksed.
Õpetajad, kes peavad aga arendama arutlemis- või analüüsioskust, või kel klassides õpilasi kolmekümne ringis, peaksid ajapuudusel hakkama töid kontrollima tunni ajal – paned aga õpilased iseseisvalt tööle ja krabistad punase pastakaga. Nii ikka tunnist tundi ja nädalast nädalasse. Ei lähegi arvatavasti kaua aega, kui on saavutatud tulemus, kus nii lastel kui õpetajatel on koolirõõm ja tahe kooli tulla lõplikult läinud, see-eest on aga täitsa JOKK.
Tegelikult on õpetajate hulgas levinud ütlemine, et praeguse palgaga tuleb toime ainult seetõttu, et pole aega raha kulutada. Kui õpetajatel jääks veel aega raamatuid lugeda, reisida, šopata, juuksuris või teatris käia, siis oleks jälle jama – palgast ei jätkuks.