Arvamusfestivali esimesel päeval otsiti Eesti Meedia ala arutelus absurdi meis ja meie ümber.

Mis asi on salapärane absurd? Kas on see eeldatavast ja loomupärasest kõrvalekadumine või hoopis sürreaalne huumor? Kas see aitab meil elada ja eluraskust kanda või tekitab hoopis probleeme juurde? Arvamusfestivali arutelus otsisid absurdi meis ja meie ümber vandeadvokaat Allar Jõks, semiootik Mihhail Lotman ja filosoofiadoktor Roomet Jakapi.

Jõksi sõnul polegi võimalik absurdi defineerida, sest kui õigusteaduses on definitsioon selleks, et oleks aru saada, mis on lubatud, mis keelatud, siis absurdi puhul pole võimalik sellele ühest vastust leida. «Kas absurdsem on see, et Patune Pool lõpetab tegevuse või see, et Õhtulehes küsitakse küsimust, kas see on Eesti muusikaajaloo kõige suurem šokk?,» küsis Jõks, kelle sõnul on absurd miski, milles inimesed saavad olla täiesti erineval arusaamisel.

Lotmani sõnul alustas Jõks sellega, et absurdi ei saa defineerida ning andis sellele siis ise definitsiooni.

Diskussioonis kerkis esile küsimus, kas infohulk on jõudmas piirini, kus see on absurdne. Lotmani sõnul on informatsiooni hulk iseenesest üsna neutraalne, ent probleem on info esitamises. «Tihti saab lugeda vaid pealkirju, ülejäänud tekst on tasuline,» ütles ta. «Pealkirjad on andnud toimetused, et saada maksimaalselt emotsionaalseid vastukajasid. See on selline asi, mis mulle ei meeldi,» rääkis Lotman. Tema sõnul lähtub massimeedia sellest, et lugeja ei ole kõige targem. «Samas massimeedia ise seda latti alandab. See ei ole absurd, aga see ei ole hea ja see pole ainult Eestis nii.»

Jõksi sõnul on omaks võetud arusaam «minu tarkus on sama kaitstav kui sinu rumalus» ning sõnavabadus kaitseb igasuguseid arvamusi, ka rumalaid. «Kui sõnavabaduse kaitse all võivad inimesed ükskõik mida rääkida, siis argumenteerimine toob kaasa probleeme.»

«Äkki rumalus on lõpuks parem, praktilisem?» küsis Jakap.

Jakapi sõnul arvati pikka aega, et võimalik on nii-öelda puhas mõlemine – et inimmõistusel on universaalne võime, mis on kõigile antud ja kui sa seda õigesti kasutada, siis järeldused on õiged ja üldkehtivad. «Meie tunded ja tungid on nii tugevad, et nad mõjutavad meid ka siis,kui me täiesti ratsionaalselt arutleme,» tõdes ta. «Me ei peaks minema nii kaugele, et me mõistust enam üldse ei usalda. Me võiksime seda kasutada nii palju kui võimalik ja oma õiges kohas.»

Lotman ütles, absurd on oluline filosoofia osa ja ta ei taha seda demoniseerida. «Absurdiga võitlemine ainult suurendab absurdi,» lisas Lotman. Absurdi vastu aitavad Lotmani sõnul mõistlik riik ja mõistlik kodanikuühiskond. «Ka absurd on mõistlikkuse üks osa,» märkis ta.